Suurema osa poolest sajandist on Enn Keerd veetnud teatris

Üleeile oma 50 aasta juubelit tähistanud näitleja ja lavastaja Enn Keerd on Pärnu Endla teatris töötanud peaaegu kolm aastakümmet ja teatrist äraminemise mõtteid pole tal kunagi tekkinud.

Keerd jõudis Endlasse suuresti tänu oma kursusejuhendajale Kaarin Raidile, kes Pärnu teatrit ja selle truppi oma õpilastele väga kiitis. Nii Keerd Endlasse tuligi ja siia jäi. Tänavusel Eesti teatri aastal ja Endla 95. sünnipäeva kuul jõuab esimese uuslavastusena vaatajateni just tema käe all valmiv näitemäng “Võikõllane üü”, mis esietendub Pärnu teatris 14. oktoobril.

Esimene küsimus on väga traditsiooniline. Enn Keerd, miks sa oled näitleja?

Miks saadakse näitlejaks? Veri veab rähnipoja puu otsa. Minu puhul oli mingist ajast keskkoolis tõmme kaasa teha isetegevusliku algega ettevõtmistes - sellistes asjades olin alati ninapidi juures. Mulle meeldis mängida erinevaid karaktereid, samuti parodeerida õpetajaid ja kaaslasi. See lihtsalt tõmbas, aga mul puudus ettekujutus, kuidas see asi käib ja kuidas tegelikult näitlejaks saadakse.

Nagu sinu küsimus oli traditsiooniline, on minu lugu väga tavaline ja banaalne: klassiõde, kes tahtis teatrikooli minna, kutsus mindki kaasa. Mul oli väga ebamäärane teadmine, mida see kool ja amet endast kujutavad.

Ma ei teadnud isegi, kus lavakas asub. Rongis õppisin paar luuletust ja proosapala. Kui esimesest kadalipust läbi sain, alles siis võtsin veidi tõsisemalt. Tavapäraselt teiste seesuguste lugudega ei saanud minugi klassiõde sinna kooli sisse.

Eksamite periood oli alguses üsna ehmatav. Kõik see hulk enesekindlaid noorhärrasid ja neidiseid. Siiski ei olnud mul sellist tunnet, et ma sisse ei saa. Teine variant oli minna õppima ajalugu, arheoloogiat. Ajalugu on teema, mida loen ja uurin siiani. Mind huvitavad ajalooprotsessid ja varjatud hoovad, mis liigutavad rahvaste ja riikide saatusi.

Tagantjärele on kahju, et õppimist sai võetud keskkooliõpilase mentaliteediga – see oli nagu kohustus, mis tuli ära teha. Olin väga noor ja inimesena ebaküps – 17, kohe sain 18aastaseks. Mõtlesin, et teen kooli läbi, küll ma siis mängin, kui teatris olen. Läks väga pikk aeg, enne kui sain aru näitlejaõppe vajadusest ja süsteemsusest.

Kuigi minu jutust võis jääda mulje, et käisin koolis lihtsalt kohusetundest ja sealt midagi ei saanud, on see minu kujunemisele väga palju kaasa aidanud – õpetajad olid väga professionaalsed, oma ala tipud. Meile anti ikka tolle aja kohta väga korralik humanitaarharidus. Kui olnuksin toona vanem ja küpsem, oleksin sealt koolist saanud rohkem. Kahjuks oskasin liiga vähe võtta.

Kas sinu kursus oli ühtehoidev?

Kursusele satuvad väga erineva tausta ja küpsusastmega inimesed, kes alles ajapikku moodustavad terviku. Lisaks kõigele ollakse alguses ikkagi omavahel tahes-tahtmatult konkurendid. Näitlejaks õppimine on hingeavamist nõudev protsess. Liidavad proovid, läbielamised, ühine töö.

Me ei ole kokkuhoidev kursus. Kümme aastat pärast lõpetamist (1988) tegime kursuse ainsa kokkutuleku. Nendega, kes teatris töötavad, saame nii või naa tihti kokku. Nendega, kes ei ole teatriga seotud, kohtume juhuslikult. Algusest peale käin läbi Raivo Rüütliga, oleme sõbrad siiani.

Millal tundsid, et oled valmis lavastajana kätt proovima?

Piinlik tunnistada, aga seda ma ise ei otsustanud. See oli 1995. aastal mingite asjaolude kokkusattumine. Teatrijuht Ülev Aaloe pakkus mulle lavastada Pierre Rey “Minu tüdruk oli Regine”. Lugesin tüki läbi ja mõtlesin paar päeva. Kiusatus proovida oli suurem kui hirmud ja nii võtsingi selle pakkumise vastu.

Et tulemus oli publikumenukas ja huvi lavastamise vastu säilis, saingi järgmisi võimalusi. Mul on väga raske minna ja öelda: kuule, ma tahan midagi lavastada. Kui poleks pakutud, poleks ma lavastaja.

Kas lavastajal on ootusi publikule?

Muidugi on ootused! Eeldame, et saavutatu läheb publikule korda. Mõne žanri puhul on reaktsioone raske prognoosida. Komöödia puhul on see kergem, süvenemist nõudvama draama korral raskem. Kuigi komöödiatükkidegagi juhtub sageli, et publik reageerib hoopis teistel kohtadel, kui oled arvanud.

Kui ma ise olen materjali lugedes piirdunud moka otsast muigamisega, siis ma ei saa aru, mida teatrikülastajal selles kohas nii suurt naerda on, ja mõne koha peal, kus ma ise südamest naeran, sealt libiseb publik muigega üle.

On olnud kordi, kui olen saalis istudes publikut peaaegu vihanud. Tunnetanud seda, et lavastus ei lähe neile korda. Võib-olla on tõesti olnud viga minus, et ma pole suutnud seda neisse viia. Kui aga valdav meeleolu on ükskõiksus, pole ma nende vastu häid tundeid tundnud.

Eks see kontroll- ja esietendus ole eelkõige lavastajale paras piin. Mina olen suutnud saalis olla, aga tean lavastajaid, kes lahkuvad saalist ja käivad sel ajal sihitult mööda maja ringi. Võib ju välja näidata, et kama kõik, aga tegelikult ikka puudutab.

Aga kriitikute suhtumine?

Võin öelda, et olen õppinud kriitikat taluma. Kriitikul ja kriitikul on vahe nagu kriitikal ja kriitikal. Kriitikud, kes kukuvad kõrgelt õpetama, et oleks pidanud tegema nii või naa, need ärritavad. Siis saab vaid öelda, et tule ja tee.

Samal ajal tuleb kriitikutest aru saada. Nad on ju nii palju etendusi näinud, et vajavad midagi erilist. Nad ei oska niinimetatud tavalises teatris enam kõike välja lugeda ja hinnata.

Sind teatakse ka Endla noortestuudio vedajana. Kust võtad energiat ja aega veel noortega tegelda?

Pean tõdema, et seegi kord polnud endapoolset initsiatiivi ja pakkumine tuli teatri juhtkonnalt. Sooviti, et teatris liiguks noori inimesi, keda seob teatrihuvi ja keda saab kaasata repertuaaris olevatesse tükkides.

Et olin varem koos Margus Oopkaubiga juhendanud Pärnu maakonna kooliteatrit, julgesin pakkumise vastu võtta.

Omakorda tegin ettepaneku Piret Raugile, et seda koos teha. Piret tegeles hääleseadega, mina näitlejakoolitusega. Aasta aega tegime ainult puhast stuudiotööd – harjutusi, etüüde.

Selle aasta veebruaris sai valmis alles esimene lavastus “Sõbrapäev”. Umbes samal ajal jäin stuudioga tegelema üksinda, Piret liikus edasi Saaremaa teatrisse.

Alanud hooaega on tükk juba planeeritud: noore lätlase Ansels Kaugersi “Päikesetõus Volli juures”. Olen seda meelt, et noorte puhul peab olema materjal, mis neid puudutab, räägib neist endist ja eakaaslastest.

Oled Endlas olnud juba 28 aastat. Kas ei ole olnud tahtmist uks selja taga kinni lüüa ja võtta ette kardinaalsed muudatused?

Teatrist äraminemise mõtteid pole küll kunagi tekkinud. Valdavalt oled siinsete inimestega ühel lainel, pole tungi ära minna. Olen olemuselt paikne inimene. Kui käsi südamele panna, hoiab lavastamine mind teatri juures rohkem kui näitlemine.

Loomulikult on vahel lõõbitud, et võidaks 33 miljonit ja lööks ukse kinni. Aga sihipärast minekut pole mul küll mõtteis olnud.

Loomulikult arvestan, et ühel hetkel ei vaja hoopis teater mind. Aga kas peab ette paanitsema, mis tulevikus juhtuma hakkab?

Ülle Jantson, Endla avalike suhete juht