“Ohtlik lend” ei pane “Ärapanijat” ära

Suur osa eestlastest elab telekava järgi. Omamaine avalik-õiguslik krimkaseeria “Ohtlik lend” näitab, et Eesti noorema näitlejaskonna kõik vähegi nimetamisväärsed esindajad veetsid suveetendustest üle jääva vaba aja lõbusasti.

Ülevaade meie arvestatavatest lavajõududest on suisa tänuväärselt esinduslik. Pärnakast kirjanik Mihkel Ulman on oma stsenaariumiga aktöörid lahkesti Pärnusse aidanud.

Sügisõhtuid soojendav eetritulemus ei vabasta küll inimesi kahjulikust harjumusest vaadata ülbelt õelat “Ärapanijat” (voh, kus ütlevad, andku raiskadele! – selline samastumisvõimalus ilmselt lummab neid, kes ise ei pääse kõigele ja kõigile hammustamiseks piisavalt ligi ega eetris laamendama).

Samal ajal ei saa krimisarja vaadates niisugust tühja loosi nagu missmaailmade vaatamisest: vaatajad jälgivad oma elu elamise asemel terve hooaja tüdrukute omavahelist rebimist, intrigeerimist ja nende maailmaküpseks räsimist, ja sinna maailma pääsedes - ikkagi ei midagi. Poolas jälle mitte poolfinaaligi.

Kahtmoodi võrdlusi

Vaataja ootab lohutusauhinnaks pettunud poltide pikantseid paljastusi, nagu oli mulluse missi puhul. “Ohtlik lend” õnneks midagi nii täidetamatut ei luba, et tühja tunnet jätaks.

Üks rida paralleele, millega Raivo Suviste uut, seriaalile “Õnne 13” puhkust andvat produktsiooni kõrvutada, on teised Eesti (tele)filmid. Teine rida aga analoogsed sarjad maailma produktsioonist. Neid on nii ohtrasti sisse ostetud, et sellest konkurentsist ei pääse kuidagi.

Eesti oma taustsüsteemi moodustavad naaberkanalil näidatavad “Kelgukoerad” ning linataiesed “Agent Sinikael”, “Täna öösel me ei maga” ja “Kuldrannake”.

“Kelgukoerad” pole pooltki nii rahvalik ega kodune kui Ain Prosa lavastatud “Ohtlik lend”. Esimese kohta kõlbavad sedasorti moodsad sõnad nagu grunge, kämp ja tšill.

Mis puutub krimka ambitsioonidega kinofilme, siis need on rahval kardetavasti juba meelest läinud.

“Sinikael” tõstis ja jättis Marko Matvere režissööridele meelde maitsvalt pikantse põnevikenäitlejana. Magamatuse-filmi käidi eelkõige Carmen Kassi näitlus-saavutusest osa saamiseks vaatamas. “Kuldrannakesest” kujunes lihtsalt parimate saadaolevate aktööride kataloog, mida kinos eriti vaatamas ei käidudki ning mis polnud kaugeltki nii esinduslik kui nüüd otse tuppa rulluv ohtliku lennu oma.

Teine taust moodustub Poirot’-saagast, “Mõrvadest Midsomeris”, Christie-sarjast ja kas või “Texase korravalvurist” või “CSI Miamist”. Lõputult võrdlusvariante.

Kõigil ühiseks omaduseks, et mõnes kohas (olgu see Pärnu või Midsomer) kohe juhtub alailma. Või et kui mõni tegija – olgu ta Poirot või Matvere (mis-ta-nimi-nüüd-sarjas-oligi) – kuhugi reisib või saadetakse, hakkab just seal juhtuma. Ja kui juhtub, lahendab loo lõpuks ikkagi eriline, mehelik, probleemne, ent positiivne meespeategelane – Walker, komissar Rex või siis nüüd see meie oma.

Ega need võrdlemised muud näita, kui et sedalaadi meelelahutust on meil aina rohkem ja rohkem vaja ning et uus ja mitmes mõttes esinduslik kõlbab kogu oma kodususes teiste taustale küll. Seda on hea teada, kui oma pühapäevaõhtutest suure tüki telekale loovutad.

Telekava järgi elades

Et pühapäevaõhtuid ja üldse kvaliteetaega, mil reklaami vahele saateidki näidata, on piiratud koguses, kisub kolme kanali (ja lisaks mõistagi sati- ja naabrite telekanalite) vahel trügimiseks.

“Ohtlik lend” algab õhtul kell kaheksa. TV3s käib sel ajal miljonimäng, mis algab pool tundi varem, ja kes vaatama hakkas, vaevalt et pooleli jätab, aga ega see sari nüüd nii eriline küll ole, et mõnele teisele saatele kaasa elamisest võõrutaks.

Kusjuures üldjoontes on temaga absoluutselt kõik hästi. Armastatud, juba tuntud näitlejate vahele näidatakse uusi tublisid tulijaid. Et erinevate olnud ja olevate seepide tegelastik kattub-põimub, on paratamatu, ja tühi temaga.

Teemad on ühtaegu nii tänapäevaselt tulitavad kui krimkades hästi toimivatena ära proovitud. Kaksikud-teisikud, küps mees ja noor halastamatu bitš, teismeliste armuvalu – mida iganes.

Naljakas on küll näha, kuidas paadipõhjas selitava kultuuriajakirjaniku Jüri Aarma kohta käratatakse “vanameheraibe”. Ent tervikpildina on kogu lugustik kuidagi kunstlik. Rõhutatult nüüdis-sotsiaalne (geid, narkarid ja rullnokad). Läbinähtav samuti – seniste lugude puhul on üldjoontes esimese 20 minuti jooksul selge, mis värk on. Mistõttu juba läbi nähtud lõpplahenduse poole kulgemine jääb kohati jorutamiseks.

Siis jääb aega muiata pärnakalik-koduste leidude üle – pahandust teinud paat Liu all loksumas, jormid juurdlejad jahisadamas – ja midagi üllatavamat nõuda. Kui kaua Jaan Rekkor kratte tagant torkiva peremehena toriseb, enne kui ise tegevusse tormab? Mitmenda loo lahendab Elisabet Tamme sooritatav naisment, et meesvõmm tiba puhata saaks?

Kohatise kunstlikkuse ja emotsionaalse-psühholoogilise kohmakuse puhul süveneb üha mõte, et Mihkel Ulmani kriminovellid oleksid raamatuna elegantsemadki kui telelavastatuna.

Meil pole küll väga palju krimikirjanduse traditsiooni, pärast esimest maakeelset krimkat “Saianaise salapärane kadumine läbi lukuaugu” selles žanris erilisi omamaiseid Gardnereid-Stoute pole. Aga Ulmani asjad võiksid paberkaasi näha küll.