“Meeletu” avastab teistsuguse tegelikkuse

Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen režissöörina koos Eesti Televisiooni ja Taska Filmiga on saanud maha Jaan Tätte samanimelise teatritüki filmilinale toomisega.

Film “Meeletu” õnnestus just tänu sellele, et peaosa mängis juba teatritükis suurepärase rolliga esinenud Linnateatri näitleja Rain Simmul.

Kes näinud etendust, see märkab, et Elmo Nüganen on filmi tarbeks teinud “Meeletu” algteksti päris suuri muudatusi. Tegemist on eeskätt filosoofilise näidendiga, minajutustusega.

Teatrilaval jälgib publik hiirvaikselt peategelast, kes on laval üle kolme tunni ja jutustab vaatajale oma lugu, pikkides sinna kodukootud filosoofiat, looduskirjeldusi ja mõtisklusi. Tema jutt on südamlik, tark ja naljakas. Toimuvat jälgib ta kohati sinisilmsena, kuid siiski elutargana.

Filmi võimaluste hulk on märksa suurem. Filmis saab edasi anda seda, mis teatris võimatu: looduse ürgset ilu. Ja seda “Meeletu” linateose variandis just tehaksegi. Filmi operaator on Mait Mäekivi ja kunstnikutöö tegi Ain Nurmela.

Filmis “Meeletu” teevad toredad rollid Eesti tuntud näitlejad Anne Reemann, Kalju Orro, Kalju Komissarov, Taavi Eelmaa, Rein Oja, Peeter Tammearu ja Mari-Liis Lill.

Kes on meeletu? Võiks küsida, kas meeletu on see, kellel ühel päeval pärast kümmet aastat töörügamist mammona ja kõige sellega kaasneva nimel midagi sees kinni jookseb?

Nokia riikitoojatena tuntud edukas ärimees Toomas (Rain Simmul) ja tema äripartner Pets on jõudnud koos nii kaugele, et neil on olemas kõik, mida maises elus vaja, ja rohkemgi veel. Petsil paistab vaid isu kasvavat, samal ajal kui Toomasel on sellest kõrini saanud.

Igatsetud õnne ja katarsise asemele on tulnud võõrandumine kõigest ja kõigist, asendudes tuima nõutuse või põgeneda tahtmisega. Seda näitab filmis kujundlikult peategelane Toomas, kes on võtnud nõuks teha end aastaks vabaks, et minna puhkusele metsakolkasse.

Viimasel ööl teatab ta sellest mõttest oma naisele (Anne Reemann). Poega, kes on täisealiseks saamas, näeb ja kuuleb Toomas vaid Skype’i kaudu – teineteise tegemistest ei tea kumbki suurt midagi. Kui Toomas teatab, et sõidab aastaks ära, vastab poeg lihtsalt: OK.

Toomas võtab aga härjal sarvist ja läheb esimese ettejuhtuva kinnisvaramaakleri pakkumise peale maale maja vaatama. Saanud aru, et rahameestele tahetakse kas või puudel lehed roheliseks värvida ja järv maasse kaevata, kui seda vaja läheks, kihutab ta hoopis minema ja pöörab Ilmaotsa küla suunas. Külas elatakse kolhooside lagunemise järgset elu.

Kui Toomas on leidnud endise kohaliku traktoristi abiga tolle esivanematele kuulunud palkmaja keset metsa, kuhu ei saa ühegi autoga, taipab mees, et see ongi just see, mida ta on igatsenud. Toomasest saab metsaerak.

Filmis näeb võrratuid looduskaadreid ja seda, kuidas loodusega taas sina peale saanud Toomas oma elamisega ühte sulab. Elektrita palkmajja saabuvad riburada külamehed: Uugu, Meinart, Vorsti-Jüri, külarahvaski. Ilmneb, et tulijatel on elu mõte kaotsi läinud. Tegelased on üllatavad, veidrad ja grotesksedki. Ei jaksata elada, kui midagi enam elult tahta ei oska.

Tuleb välja, et Toomas on hoopis see, kes suudab teisele elu mõtte tagasi anda, ehkki see tuleb tal välja poolkogemata. Ning levib kuuldus, et külla on elama asunud sõnumitooja, kes kuulutab usku - millist, polegi tähtis.

Kobamisi uut rolli õppides kogeb Toomas pettumusi, abikaasa ja äripartneri reetlikkust ja enese mahajäetust. Kannatused ja loodusega ühte sulamine viivad mehe aga punkti, kus ilmnevad ebatavalised võimed.

Tätte ei lase oma näidendil niisama lihtsalt lõppeda, ei teatrilaval ega filmis. Ta pakub mitu ootamatut ja põnevat pööret, tuues kaasa mõtteid tegelikkusest ja väljamõeldisest, asetades vaatajad dilemma ette, kas minna otsima oma olemust või jääda tiirlema aina tuure koguvasse hulluserattasse.

Enn Kaljo