Jaan-Peeter Volmer hakkas näitlejaks vastu isa tahtmist

Endla teatri tuletõrjevalvur Jaan-Peeter Volmer on Endla ja Vanemuise laval käinud rohkem kui sajas etenduses kokku ligi 3000 korda, ta on mänginud ooperitest lastetükkideni, kus “Lumekuningannas” tuli kaasa lüüa näiteks põdra tagumikuna.

“Selle põdra tagumikuga juhtus kord igavene jama,” jutustas Volmer (61). “Mu paarilisel Lembit Keesil, kes põdra pead mängis, oli pohmell ja siis ta peeretas etenduse ajal. Kostüümi alla ei tule kuskilt õhku, ma pidin ära surema!”

Aristokraatide poeg

Tartus sündinud Jaan-Peeter Volmerit võib pidada aristokraatide järeltulijaks. Tema ema oli Endla tuntud operetiprimadonna ja isa kuulus arst. Peres räägiti sageli saksa keelt ning lastele võeti venelannast koduõpetaja. Volmeri sõnade järgi oli see peamine põhjus, miks teda nõukogude ajal välismaale teatri ringreisidele kaasa ei võetud. Korra lasti mees siiski piiri taha Soome Vaasasse.

Teatrisse sattus Volmer viieaastaselt, kui ema teda Endlasse proovidele kaasa hakkas võtma. Pidev näitlejate keskel olek süstis mehesse teatripisiku, mis ta tulevase elu juba ette kindlaks määras.

Isa nõudmisel astus Volmer 1958. aastal Tartu ülikooli arstiteaduskonda, kuid jättis selle kahe ja poole aasta pärast pooleli. “Arsti elukutse ei sobinud mulle,” rääkis ta. “Pealegi oli teatri kõrvalt raske koolis käia.”

Ülikool hüppelauaks teatrisse

Vanemuisesse tööle, selliste kuulsuste kõrvale nagu Aleksander Mälton, Arnold Kasuk ja Aleksander Laar, sattus tollal 18aastane Volmer siiski suuresti tänu ülikoolile.

“Haim Drui tegi ülikoolis tudengiteatrit, toppis mindki oma näitetruppi,” meenutas mees. “Tänu Druile sattusin Vanemuisesse, et esialgu lihtsalt ülikooli kõrvalt lisaraha teenida. Aga teater jäi.”

Drui kaudu sai Volmer oma esimese filmiosa 1960. aastal vändatud “Perekond Männardis”. “Tegelikult pidi minu osa mängima Evald Hermaküla, aga miskipärast valiti mind,” on mees tänini nõutu.

Üldse on Volmer osalenud kolmes filmis.

Kuna Volmer on õppinud ka Elleri muusikakoolis laulmist ja tshellot, kasutati teda Vanemuises esialgu kooris, hiljem hakkasid tulema väikesed kõrvalosad.

“Olen väga õnnelik inimene, sest tol ajal oli Vanemuises fantastiline plejaad näitlejaid ning sellised lavastajad nagu Kaarel Ird ja Epp Kaidu,” rääkis Volmer.

Irdist on mehel siiski kahte liiki mälestusi. “See, mis Ird teatri heaks tegi, ei vaja kommentaare,” rääkis ta. “Aga see, mis ta oli inimesena...”

Volmer meenutas, kuidas ta veel noore mehena Irdi käest ropult sõimata sai.

Ta pidi jooksma lavale, ent jooksis proovis sinna valelt poolt. Seda, mis siis järgnes, mees meelsasti ei meenuta. “Mul olid pisarad silmis,” tunnistas ta. “Nii ropult ei ole mind varem ega hiljem sõimatud.”

Ernesaksa vaatasid soldatid

Gustav Ernesaksa 50 aasta juubelil mängiti Vanemuises tema revolutsioonilist ooperit “Tuleristsed”.

Et rahvas ikka saalis oleks, toodi etendust vaatama soldatid ja koolilapsed. “Terve rõdu oli sõdureid täis ja all istus ka natukene, saal oli hirmsat kirsahaisu täis,” jutustas Volmer. “Nood olid umbkeelsed, ei saanud millestki aru ja naersid vale koha peal. Üks karjus üle saali: “Smotri, revoljutsiju delajut.””

Mehe jutu järgi oli Ernesaks paanikas. “Viimane laul oli vägev,” jutustas ta. “Ernesaksal läks dirigeerides tempo sassi, ta lõi taktikepiga poole kiiremini. Kui ta teist korda valesti dirigeeris, ütles üks pillimees talle, et võtke poole aeglasemalt.”

Selles etenduses lastakse Volmer maha. “Ühel kuramusel olid sokid pesemata,” turtsatas mees. “Ma pidin ära surema, kui ma seal lamasin.”

Lõbusaid lugusid teab Volmer teatrist palju rääkida.

Nii on Volmer koos teistega käinud Suure-Jaanis müüjanna akna all serenaadi laulmas, et öösel pudelit kätte saada.

Ta on ka Tartu KGB majas koos Moskva KGB ülemaga viina võtnud.

Tuli Endlasse

1977. aastal koondati Volmer Vanemuisest. Kolm aastat töötas Volmer vabakutselisena, oli õpetaja, töötas kaubandusvalitsuses, kuni 1980. aastal kutsus Mihkel Smeljanski ta Endlasse lavapoisiks. Töö kõrvalt tuli tihti taas ka lavalaudadele astuda.

Endlas tegi Volmer peamiselt kõrvalosi.

Viimased kaks aastat on ta vastutanud teatri tuleohutuse eest.

Tänapäeva teatri kohta on Volmeril nii mõndagi öelda. “Teatrite repertuaar on kehv ja teatrihingus pole enam see, mis varem,” ütles ta.

“Samuti jääb vajaka noori talente. Mõni üksik on, aga need pumbatakse kiiresti tühjaks.”

Volmeriga on ühel nõul ta 22aastane poeg Priit Volmer, kes käib isa jälgedes, õpib konservatooriumis laulmist ning teeb osi Estonias.

Ainus, mis Volmerile veel ta noorusaegu meenutab, on tuttav seltskond. “Teatris on alati joodud ja juuakse praegugi,” rääkis ta.

“Peeter Kaljumäe just ütles, et tal saab kahe kuu pärast 60 päeva täis, mil ta pole tilkagi võtnud.”