Endla direktor soovib publikule head olemist teatri tulede valgel

Pärnu Endla teatri direktor Ain Roost võiks asjaoludest, mille tõttu Endla renoveerimine oleks pooleli jäänud, bestselleri kirjutada.

Renoveerimine jäi toppama juba algjärgus, kui kerkis idee ehitada Endla külge kontserdisaal. Ehitus lükkus kohalike poliitikute demokraatia-mängimise tõttu mitu kuud edasi, meenutab Roost toonast segadust.

Alles veidi aega tagasi sattuti tänavaid kaevates muististe peale ja jällegi tekkis viivitus. Roost on aga kindel, et kahtlejate klubi kiuste avab teater laupäeval publikule uksed.

Ain Roost, mis kasu renoveerimisest on? Kelle ja mille tarvis see suur töö ette võeti?

Soovisime maja renoveerimisega teatud asju selle karbi arhitektuuris niivõrd muuta, kui need on muudetavad. Tänased ehitajad muidugi ütlevad, et kõik on muudetav, aga kõige tegemiseks ei jätku raha. Otsisime reaalseid ja taskukohaseid variante, leidmaks lahendusi, et selle maja ruumilogistika õigesti toimiks.

Varem oli meil hoone ühes küljes väike ja teises suur saal ning nende keskel asus palmisaal. Publik paiknes vahepeal ja nii tehniliste töötajate kui näitlejate liikumine pidi ristuma vaatajaile mõeldud ruumidega. Nii publiku, näitlejate kui tehnilise personali ebamugavuste leevendamiseks oli vaja ruumilisi muudatusi.

Näitleja pidi väikese saali etenduse eel mitu tundi enne publikut kohal olema. Väike saal vajas võimalusterohkemat asukohta.

Teiselt poolt, Eestis on tekkinud soov ehitada eksperimentaalsaale ehk blackbox’e. Meie eesmärk oli teha ideaalilähedane eksperimentaalsaal ja teatri koduses kõnepruugis on Küüni nimi juba täiesti omaks võetud.

Aga mida võidab publik?

Muutsime sisearhitektuuri ja võtsime mõne seinagi ära just selleks, et publikul oleks rohkem ruumi.

Eesti teatrikülastaja tahab vaheajal jalutada, kohvi juua ja suhelda. Teatrikohvik on muutunud kahekorruseliseks, valminud on kaasaja nõuete järgi sisustatud köök. Publikuruumides on uusi vabu seinu, kuhu paneme üles kunstinäitusi.

Mulle ei meeldi selline suhtumine nagu Saku Suurhallis, kus mõeldakse vaid sellele, kuidas inimeselt piletiraha kätte saada, samas on tuhandete külastajate hajumisruumid liiga kitsad.

Publiku heaks tuleb teha nii palju kui võimalik. Teatrikülastajal peab olema võimalus meeldivas keskkonnas ennast hästi tunda mitte ainult saalis etendust jälgides, aga ka enne ja pärast seda. Oleme avanud vaate Keskväljakule, pargile ja Kesklinna sillale.

Kuivõrd mõjutab uueilmeline maja Endla vaimsust ning repertuaarigi?

Uus maja annab lavastajale, näitlejatele ning tehnilisele personalile senisest rohkem võimalusi katsetada ning erinevaid lavastusi eksperimentaalsaalis esitada. Nüüd saame siia uut teatrit sisse looma hakata ja jääb loota nii andekate noorte kui kogenud lavastajate oskusele uut välja mõelda.

Juba ehituse käigus olen kuulnud mõnelt lavastajalt mõtteid, kuidas lavastusi liikuma panna, ja mitte alati ühe saali piires, vaid kogu majas. Tundub, et hoone renoveerimine kui loominguks vajalik süst on tehtud ja ma loodan, et see mõjub.

Me teeme häid, mitte vaid hästi müüvaid lavastusi. Peaksime tegema lavastusi, mis on ühtviisi head tegijatele, teatriuurijatele, kriitikutele ja publikule, kuid neid huvigruppe on väga raske ühele meelele saada.

Publik on väsinud oma argiaskeldustest ja tahab lõõgastuda. Samal ajal ei saa me olla ainult naljateater. Teater peab arendama ennast ja harima vaatajat.

Eri huvigruppidele lavastuste loomiseks on meie meeskond praegu väga võimekas. Pealavastaja Raivo Trass annab võimalusi noortele lavastajatele Tõnu Lensmendile ja Tiit Palule, noortel on häid ideid ja nad on seda juba näidanud.

Meie dramaturgi, Tartu ülikooli teatriteaduste magistrandi Ivar Põllu värske mõttelaad on toonud Endla repertuaari terve hulga huvitavat, nagu näiteks “Taevariik”, “Hea Lugu” ja “9 ööd”.

Meie koduleht internetis on Ivari kujundatud.

Mis peale teatri majja mahub ja kui avatud majaga on tegu?

Endla oli ja jääb eelkõige sõnalavastusteatriks. Jätkame muusikalide ja operettide lavaletoomist, rahvas ootab neid meie käest. Sõnalavastusteatri akustilistest nõuetest lähtuvalt jääb teatrisaal selliseks nagu enne ja just sellepärast ei saanud seda spetsiifiliseks kontserdisaaliks teha.

Kui me tahame teha universaalset saali kõige jaoks, saame tulemuse, mis ei sobi õieti kellelegi. Selles poleks hea korvpalli mängida. Vahel ehk korraldaks kontserdi, aga see ei oleks päris.

Kui mõnele orkestrile või solistile meie saal aga meeldib ja nad avaldavad soovi siin laulda või tantsuetendust korraldada, siis tere tulemast! Palju võimalusi annab Küün, kus on tasapinnaline põrand, kuid seal saab tekitada tõusugi.

Soovin, et Endla oleks kogu aeg tuledes, tinglikult öeldes ka valgel ajal. Teatris toimuv peaks väljapoolegi paistma.

Uue aasta alguses leiab siin aset Kunstide maja aruandekontsert. Lancy tantsukool on teatris teinud oma etendusi ja siin on esinenud moekoolid. Kindlasti jätkub kontakt Pärnu Konverentsidega. Oleme olnud ja jääme avatuks, kui see on majanduslikult mõlemale poolele kasulik. Nõukogudeaegse kultuurimaja rolli ei hakka 21. sajandi professionaalne teater kandma.

Üha rohkem jõuame selleni, et kõik siin ilmas maksab. Peame leidma kompromisse, siiani oleme neid leidnud.

Ilmselt ei ole 8. detsember see päev, mil Endla maja renoveerimise võib lõppenuks kuulutada.

Oleme ehitajaga kokku leppinud, et laupäevaks on publikutsoon ja saalid avatud ning valmis etenduste andmiseks. Meie töötoad, proovisaalid, koridorid ja paljud abiruumid valmivad täielikult järgmise aasta alguseks. Lõpetamist vajavad ehitustööd ei jää teatri igapäevast elu segama.

Teater on nagu linn, mis kunagi valmis ei saa, kogu aeg luuakse uut nii sisus kui vormis.