Papiniidu kaubasadam tähendaks Eesti sõudespordi hukku

Sõudesportlaste arvates lõpetaks aralt umbisikulistena püsivate puidu- ja turbaeksportööride hulljulge Papiniidu kaubasadama plaan Eesti sõudmise.

Eesti sõudeliidu peasekretärile Jaan Tultsile tuli ärimeeste idee riigi ainukesel täismõõtmelisel sõudmisrajal suuri laevu lossima ja liiklema panna üllatusena.

“Rääkigu nad vaid öisest laevaliiklusest mida tahes, sõuda siis Pärnu jõel enam ei saa,” ütles Tults. “Eksportööride plaan on üsna arusaamatu, sest Pärnu arengukavas on jätta jõgi veestaadioniks ning seda plaani uskudes tegeleb sõudeliit Pärnu kahe sõudesadama passistamisega.”

Endine pärnulane Tults on sünnilinna oludega hästi kursis ning nimetab mitmele faktorile tuginedes ärimeeste ideed utoopiliseks.

“See, kuidas laevad silla vahelt läbi ja plaanitavas sadamas ümber pöörama mahuvad, on omaette lugu,” arutles Tults. “Mina küsiksin, kas luulu õhkuviskajad teavad midagi Pärnu jõe paremkalda pinnasest ja kas nad tahavad Pärnu supelranna kinni panna.”

Tults on veendunud, et turvast võib pakkida ükskõik kui hoolikalt, tolmu ajab see ikka ja Papiniidust lendub tolm otse plaazhile. Jõe kallast on aga õgvendamise eesmärgil palju uuritud ja jõutud järeldusele, et seal ei või lihete kartuses midagi puutuda.

Sõudeklubi Pärnu juhataja Arvo Loorits oli hoolimatust ideest samuti hämmeldunud.

“Tammiste mets on ju Pärnu roheline vöönd, seal on linlaste kopsud,” ei mõistnud Loorits jõe äärde tööstusmaastiku rajamist.

Ärimehed nägid ette sõudesportlaste vastuseisu ja väitsid oma ettepanekus, et sõudebaasid võiks praegustes asukohtades likvideerida ja rajada kaasaegne sõudekeskus ülalpool Papiniidu silda.

Seegi idee on sõudjate arvates niivõrd asjatundmatu, et ei kannata kriitikat.

“Reiu sirge on küll sõudmisvõistlusteks piisavalt kaks kilomeetrit pikk, aga täis kasvanud ja lõunatuultele sedavõrd valla, et seda kasutada ei saa,” väitis Pärnu Kalevi sõudmis- ja aerutamiskeskuse hing Matti Killing.

42 aastat sõudespordiga seotud Killing meenutas, et 1962. aastal peeti Reiu sirgel isegi NSV Liidu noorte meistrivõistlused, aga tavaliselt on seal laine sõudmiseks liiga kõrge.

“Praegusel sõudmistrassil Papiniidu silla ja sõudeklubi Pärnu vahel on 40 aasta jooksul üks kord võistlus ära jäänud ja üks kord distantse lühendatud, Reius oleks probleeme üle päeva,” ütles Killing.

Eesti sõudmisest vähemalt kolm neljandikku on Tultsi, Killingu ja Looritsa arvates Pärnus. See väide puudutab nii harjutamis- ja võistlemisvõimalusi, treenereid ja organisaatoreid, harjutajaid ja tippsportlasi kui saavutusi läbi aastakümnete.

Pärnus on Eesti ainuke täismõõtmeline kaks kilomeetrit pikk võistlustrasski, milleks alati jõele stardisild ja rajatähised paigaldatakse. Kui võrrelda Eesti teisi sõudekeskusi Pärnuga, saab selgeks, miks kõik tiitlivõistlused meie linnas peetakse.

“Tartu Anne kanalil saab sõita 500 meetrit, käänulisel Emajõel üle kahe paadi kõrvuti sõudma ei mahu,” rääkis Killing. “Viljandi järv ei anna kaht kilomeetrit välja, pealegi segavad seal tuuled. Harku järve pikkus on 950 meetrit ja seal on üheksal päeval kümnest torm, Narvas on kiire vooluga piirijõgi.”

Nii on sõudesportlased sügavalt veendunud, et Pärnu sadamat arendades Niidu aasa, kaunist jõekallast ja Eesti läbi aegade üht kuulsamat spordiala ärihuvidele ohvriks tuua oleks arutu tegu.