Marika Priske: ministriga läbisaamine käib kantsleri palga sisse

Majandusministeeriumi pärnakast kantsler Marika Priske (35) on oma ametit pidanud juba kaks aastat ja arvab, et just kantsler peab tagama ministeeriumis stabiilse tööõhkkonna.

Tartu ülikoolist 1990. aastal majandusküberneetiku hariduse saanud Priske esimene töökoht oli Pärnu linnavalitsuse ökonoomikaosakonnas. Oli esimene aasta, kui ülikool suunamist ei andnud, seega tuli vastsel lõpetanul ise töökoht leida.

“Kursuseõde Eire Reinsalu käis minust palju kohusetundlikumalt mööda Pärnu firmasid,” meenutab Priske. “Pärnu linnavalitsuses selgus, et seal ollakse noortest ülikoolilõpetajatest huvitatud, ja kui Eire mainis, et tal on Pärnust kursuseõde ka, oldi nõus mõlemaid võtma.”

Väga huvitav periood

Priske tunnistab, et sattus omavalitsusse tööle väga erilisel ajal. Eelmise aasta lõpul olid toimunud esimesed vabad valimised, linnavolikogu juhtis Margus Tammekivi ja linnapea oli Jaak Saarniit.

“Esimesed firmad olid just tekkinud ja aasta hiljem algas munitsipaliseerimine,” seletab Priske. “Suvel oli mitu vajalikku seadust vastu võetud, kõik olid puhkusel ja siis öeldigi, et võta sina ja hakka munitsipaliseerimisega tegelema.”

Algus oli väga arusaamatu, sest kellelgi varasemat kogemust polnud. Näiteks kui küsida maja linna omandissele, kas siis kõik seal sees olev on riigivara ja tuleb majaga automaatselt kaasa või tuleb eraldi taotlus esitada. Ja kuidas jääb teedega? Samuti tekkis küsimus, millist vara tuleb munitsipaliseerida. Kas näiteks minu töölaud linnavalitsuses on samuti riigi vara ja sedagi tuleks linna omandisse taotlema hakata, meenutab Priske tollaseid kahtlusi.

Et ta ei pidanud oma töös tegelema mingi konkreetse linna vara jaotamisega või loa andmisega, vaid terviksüsteemide loomisega, peab Priske suurimaks vedamiseks.

“Mina tegelesin tollal just üldtingimuste loomisega ettevõtluse arendamiseks, näiteks sellega, mis saab sanatooriumidest ja missuguseid varasid linnale taotleda,” räägib Priske. “Mulle on alati meeldinud rohkem asju üldiselt vaadata. Kui on mingi konkreetse asja jagamine, pole keegi kunagi rahul. Töörõõm ja looming on siis samuti palju väiksemad.”

Natuke aega tegeles parteitu Priske Pärnus poliitikagagi. Valimisliidu Pärnakas nimekirjas pääses ta 1993. aastal linnavolikogusse. Ühegi parteiga pole ta ühinenud tänaseni.

Pangandustööga tuttav

Ligi viis aastat töötamist linnavalitsuses lõppes 1994. aastal tollasesse Hoiupanga Pärnu osakonda tööle siirdumisega. Poole aasta eest oli Hoiupanga juhatuse esimeheks saanud Olari Taal ja Priske sattus väga reformideküllasesse ja kiiresti arenevasse panganduskeskkonda.

“Pangas töötatud ligi viie aasta jooksul õnnestus mul panganduse meeletult kiire arenguperiood peaaegu algusest lõpuni läbi teha, praegu on selles valdkonnas juba tegemist rutiinse arenguga,” lausub Priske.

Järgnes lühike tööperiood Krediidipanga Pärnu osakonnas. Siis tuli ootamatu pakkumine tollaselt majandusministrilt Mihkel Pärnojalt: tulla ministeeriumi kantsleriks.

Pärnoja kutsus kantsleriks

Priske ei tea siiani, kuidas Pärnoja, kellega ta kunagi varem kokku puutunud polnud, just tema peale tuli, ja isegi seda mitte, kas minister oli kellegagi samal teemal vestelnud.

Igal juhul sai Priskest natuke rohkem kui kaks aastat tagasi majandusministeeriumi kantsler.

Praegu määratakse kantsler ametisse viieks aastaks. Kui aga minister vahetub ja talle koostöö kantsleriga ei sobi, võidakse too aasta pärast ametist vabastada.

Priske hindab sellist seadusemuudatust mõistlikuks, sest aastaga jõuab minister end teemadega kurssi viia ja kui kantsler ongi seejärel sunnitud lahkuma, ei avalda see ministeeriumi haldussuutlikkusele halba mõju. Priske kasutab just sõna “haldussuutlikkus” ja leiab, et see hõlmab ministeeriumi kogu tegevust hästi.

Priske ei taha välisministeeriumis toimunut kommenteerida, kuid leiab, et normaalne suhtlemine ministriga on kantsleri palga sees. Talle endale on Liina Tõnisson kahe aasta jooksul juba kolmas minister. Pärnoja järel oli lühikest aega ametis Hendrik Hololei.

Prisket ei pahanda, et ajakirjandus riigiametnike palkadel ja muudel tasudel silma peal hoiab. Tema sattus kevadel ajakirjandusse kui mullu kõige suuremat palka saanud kantsler.

“Mind oleks häirinud, kui oleksin ainsa naiskantslerina olnud viimasel kohal. Ja kui Postimehes ilmusid tuludeklaratsioonid, ei olnud mina küll eesotsas,” ütleb ta.

Priske leiab, et on kahe aasta jooksul end kantsleri tööga suutnud sedavõrd kurssi viia, et näeb suuri väljakutseid ja tööülesandeid, mida tahaks tulevikus igal juhul ellu viia.

“Kunagi ei ole nii ideaalset olukorda, et sul on kõik asjad vabalt käes ja tegutse aga. Alati tuleb oma seisukohti kaitsta, ideid müüa,” lisab kantsler.

Riiki seestpoolt vaadanuna kinnitab Priske, et see toimib. Peab ainult oskama end igapäevastest pisiprobleemidest kõrgemale tõsta ja siis märkad, kuidas elu on pikkade sammudega edasi läinud.

“See, et oleme väike ja vaene riik, on paratamatu. Tuleb endale aru anda, et jagada saab siis, kui midagi on tekkinud,” möönab Priske. “Võrdleme end ikka rikaste naabrite Soome ja Rootsiga ning tahame sama hästi elada, aga Venemaaga võrdlema ei kipu.”

Priske peab end Tallinnas töötamisele vaatamata endiselt pärnakaks ja sõidab võimaluse korral alati Pärnusse. Tema kasutuses on ministeeriumi sõiduauto ja Tallinna kiires liikluses manööverdades tunneb ta ennast juba päris hästi.

“Kui Pärnusse jõuan, imestan alati, kuidas siin kõik neljakümnega venivad,” naerab kantsler.