Janek Kivi talub enda kõrval vaid tulihingelisi inimesi

Kakskümmend neli aastat tagasi ilmavalgust näinud Janek Kivi saagis viieteistaastaselt vineerist välja oma esimese kitarri, et bändi teha.

Nüüd on Kivi ühe oma unistuse täitnud - ta on Nonzensi-nimelise bändi laulukirjutaja ja kitarrimängija. Ja Sauga ning Sindi kooliteatritrupi eestvedaja ja vabal ajal just see, keda talle hetkel elu suurel näitelaval etendada meeldib.

Kivi on mees, kes hamburgerit ja punapeeti ei söö, telerist sporti ei vaata ja labaseid inimesi ei seedi. Joob kohvi konjakiga, aga ise ütleb, et kui juba konjakit on, pole kohvi vajagi. Jumaldab rajust ilma ja loodust, sest see paneb teda mõistma inimese tühisust. Armastab lapsi ja loomi ja elukaaslast, sest armastuseta poleks elu tema jaoks elamise vaeva väärt.

Nõrk vastu ei pea

Kui kaelalt kehale roomava tätoveeringuga Kivi käest küsida, mis siis õieti on see armastus, milleta elada ei saa, jääb ta hetkeks mõttesse. Hoolimata petlikust pausist, on tal vastus küsimusele olemas. “Armastus on see, kui inimene seab kedagi teist endast ettepoole,” kõlab tema sõnastus elu mõttele.

Kivi bändikaaslane Ave Zupsmann ütleb, et Kivi on väga otsekohene inimene, andekas loovisiksus ja maksimalist, kes talub enda kõrval ainult niisama tulihingelisi ja jõulisi inimesi, nagu on ta ise. Just otsekohesus on see, mida Ave kõige enam Kivis hindab. Kivi paneb sellega inimesi proovile. Kes on nõrk ja solvub, ei pidanud proovi vastu. Ave pidas.

Kui bändile ei saa Kivi nii enda kui bändiliikmete ajapuudusel sajaprotsendiliselt pühenduda, siis kooliteatrisse paneb Aare Laanemetsa käe all Endla teatri noortetrupis koolitust saanud Kivi vaeva selle võrra rohkem.

Kivi kunagine õpetaja Jana Trink räägib, et Kivi on värvika iseloomuga aktiivne tegutseja, kel on loomupärane oskus lastega ümber käia. “Noore mehe kohta on üsna ebatavaline, et ta võtab lapsi kui omasuguseid ja kuulab nad alati lõpuni,” iseloomustab Trink.

Üks omasugustest

Sauga näiteringi lapsed on Tringiga nõus. Nende jutu järgi võtab Kivi neid tõesti kui võrdväärseid, ometi ripub õhus tuntav piir: kõigile on teada, kes on juhendaja ja kes juhendatavad.

Igas vanuses lastega etendusi tehes on Kivi meelest peamine, et tal on noorte näitlejahakatistega megahea klapp. Nemad saavad aru, mida tema mõtleb, ja tema mõistab neid.

Kui varakevadel Pärnumaa kooliteatrite festivalil Kivi näidendit “Bussijaam” esitanud Sauga põhikooli trupp esikoha sai ja üleriigilisel võistlusel “Bussijaam” parimaks lavastajatööks tunnistati, oli see Kivi jaoks märk, et ta on näidendikirjutajana õigel teel.

Kui kuulata Kivi ümbritsevate inimeste iseloomustusi, võib arvata, et ta on väga lihtne ja arusaadav isiksus. Ongi. Ainult et Kivile otsa vaadates ei tea kunagi, kas järgmisel hetkel on ta kurb või rõõmus, endassetõmbunud või naeratav, sest tema hing on püsimatu ja püsimatud on tema meeleoludki.

Kivi tunnistab, et ta ei oska paigal seista. Tal on silmis tuli, ütleb selle kohta bändikaaslane Ave. Kivi kibeleb kõike kohe kätte saama ega oska sebimata olla.

Mõte on kui lind

Kivi näiteringis käivad noored, keda ei ole valitud sinna konkursi alusel. Töö, mida Kivi talle antud materjaliga on teinud, avaldab etendusi vaadates muljet. Panna koos mängima erineva ea ja oskustega lapsi nõuab tööd ja vaeva.

Oma näidenditest, mida ta iseendast välja kirjutab, võib Kivi rääkida tunde. Jutustada huvitavalt ja üldse mitte pealetükkivalt, ise kätega vehkides, justkui maaliks kuulajale oma jutust pilti. Kivi räägib lastest ja noortest, kes käivad tema tundides, näidenditest, mille tarvis on tema käsi liiga aeglane mõttelendu üles tähendama, ja sellestki, miks ta kirjutab just neil teemadel, millest tema lood räägivad.

Kivi jutte alates lastest ja lõpetades ühiskonna probleemidega võib kuulata ja kuulata. Kuid järgmisel hetkel sätib Kivi end ukse poole. Sauga põhikooli lapsed ootavad teda näitetundi. Ja hilineda talle ei meeldi.

Muusikat armastab Kivi samamoodi kui kõike muud siin ilmas, vahetult ja iga ihurakuga, muusika headustki mõõdab ta ihuga. Kui jõnks ikka kehast läbi ei käi, pole lugu tema arvates asja ette kirjutatud.

Loos peab olema see seletamatu miski, mis enda küljest lahti ei lase ja lausa sunnib kuulama.

Muusikat teeb Kivi südamega. Ta ei mõista, kui keegi teine võtab asja väiksema innuga kui tema. Kivi ammutab energiat inimestest, kellega ta koos on, ja neid inimesi ta valib.

Kivile meeldivad sisuga asjad, nii inimesed, muusika kui etendused. Temalgi on sisu, kuid seda on raske koorikust välja urgitseda. Sõbralik, kuid ettevaatlik. Jutukas, kuid jätab kõik vajaliku enda teada.

Ideaalid kauguses

Ühel päeval tahaks Kivi elada nii hästi, et kõik oleks olemas. Kivi tunnistab, et maist heaolu peab ta olemise tarvis oma materiaalsusest kaugel hõljuvast hingest hoolimata tähtsaks.

Kivi tahab liiga ideaalseid asju. Just ideaalsuse poole püüdlemine on see, mis teda käima lükkab, samal ajal võtab ideaalide kättesaamatus hoogu maha.

Ja kindlasti tahab Kivi elada nii, et elus temaga arvestataks ja temast jääks midagi olulist maha.

Küsite, kes see Janek Kivi siis õigupoolest on? Ta on just see, kes ta hetkel teie jaoks olla tahab, ja olemise vabadus tuleb talle jätta, sest talle piire seades kaob tuli tema silmist hetkega.