Ain Roost : tegelikult on igaühe tegemised ja tegemata jätmised eeldus, kas organisatsioon mind hoiab või hülgab

Pärnu Endla teatri direktori Ain Roosti sõnutsi pole teater auto, linnavalitsus ega veejuga, mida keegi saab juhtida. Vaatamata sellele, et talle üldse ei meeldi absoluutne demokraatia ja teater ei ole kunagi olnud demokraatlik kooslus, on teatridirektor üks osa hulgast.

Teater on organism, mis elab tänu ühisele hingamisrütmile, koostööle ja vajadusele luua. Kõigis muudes tingimustes allub teater loodusseadustele ja täppisteadustele nagu muudki organisatsioonid.

Ain Roost, märtsi nimetatakse teatrikuuks, aga on siis teater nii oluline, et tal peaks nii-öelda oma kuu olema? Ei tule meelde, et tähistataks näiteks muusika- või filmikuud.

Märts nimetati teatrikuuks sügaval nõukogude ajal. Tõenäoliselt sellepärast, et 27. märts oli ja on rahvusvaheline teatripäev ja nõukogude võim tahtis näidata rahvale ja loojatele, et kommunism on samuti rahvusvaheline. Sõna “teatrikuu” oli kõrgemalt paika pandud. Nii nagu ka kalapäev (neljapäev) ja muud sellised toredused.

Eestlane käis teatris muuhulgas iva otsimas, mida loojad ridade vahele kirjutasid ja näitlejad ütlesid või ütlemata jätsid. Sellest ka rahva suur huvi teatri vastu siis ja nüüd. Harjumus nimetada märtsi teatrikuuks on ju kena.

Kui ütlen, et on küll nii oluline, siis loodan, et ei solva muusikuid ja filmiloojaid. Koera sabaliputamine on sügavalt koera enda asi.

Olete juhtinud Endla teatrit 1995. aastast, milline on olnud selle aja jooksul kõige raskem otsus, mille olete pidanud tegema?

Raskemad otsused on need, mis seotud inimestega. Inimese saatus on eelkõige tema enda juhtida ja kujundada. Organisatsiooni juhil on kohustus, näiteks teatri kui terviku huve silmas pidades, teha otsuseid, mis näivad inimsaatustega manipuleerimisena.

Tegelikult on meist igaühe tegemised ja tegemata jätmised eeldus, kas organisatsioon mind hoiab või hülgab.

Mis on aga kõige enam rõõmu valmistanud?

Mõtlemisvõimelised, teotahtelised ja positiivsed kolleegid. Enamik neist töötab meie teatris. Ja mul on rõõm olla nende hulgas.

Kui palju on Endla teatril töötajaid ja millised on nende palgad? Kui palju saavad palka näiteks publikumagnetid Sepo Seeman või Jüri Vlassov?

Endla teatris töötab praegu 122 inimest. Palganumbrid on erinevad. Need ei kuulu avalikustamisele, sest nii oleme töötajatega kokku leppinud.

Sepo ja Jüriga oleme kokku leppinud, et nemad palka ei saa. Nad ei tahagi, neile piisab aplausist ja lilledest. Jürile meeldivad jorjenid.

Kuuldavasti on valmistanud sisepingeid Raivo Trassi kõrged tulud näiteks suveetenduste pealt, kas selles osas on teatrisiseselt probleeme olnud?

Teatavasti kuuldused Trassi kõrgetest tuludest on suuresti liialdatud nagu kõik muugi kuuldavasti kuuldu. Eelmisele küsimusele ma vastasin: töötajatega lepingud on konfidentsiaalsed. Raivo Trassi suvelavastus(t)e loomisest saadav töötasu allub samadele tingimustele nagu kõigi muudegi Trassi lavastuste oma. Ja see ei ole teatri kui terviku ega suvelavastuse kui üksiku puhul summa, mis peaks sisepingeid tekitama.

Kuidas ja millest Endla teater end ära majandab?

Otsime ja mõtleme. Loome lavastusi ja mängime neid publikule. Üürime soovijatele ruume ja transporti. Laenutame kostüüme ja tehnikat. Valmistame head kohvi ja toitu ning müüme seda janustele ja gurmaanidele.

Kuivõrd peab teater end üldse müüma tänapäeva Eestis?

Niivõrd, et elada ja luua. Ja olla pildil.

Kui olulised on teatrile muud (üüri)üritused, näiteks konverentsid, eriti selles valguses, et Pärnu Konverentsid, mis oli mitu aastat kindel Endla partner, on nüüd mujale kolinud?

Oleksime rumalad, kui jätaksime vastu võtmata raha, mida meile meie partnerid ja kliendid tahavad anda. Teatrimajas toimuvate konverentside ja muude sündmuste külastajad ei kattu alati meie publikuga. Aga neist võivad saada meie tulevased teatrikülastajad, kui nad juba kord selles majas on käinud.

Meie põhitegevus on lavastuste loomine ja nende etendamine. Kõik muud üritused-sündmused, mis teatrimajas toimuvad, toetavad põhitegevust ja on meie jaoks teisejärgulised.

Mis on kõige suurem oht Endlale kui repertuaariteatrile? On see riigi toe püsimine madalal tasemel, suur konkurents projektteatritega või Pärnu kontserdimaja?

Kõige suurem oht Eesti kultuurile tervikuna on ükskõiksus, pinnapealsus, pohhuism, amerikaniseerumine, ekraanikultus; ühtsesse kodusse trügides kodutuks ja juurtetuks jäämise oht.

Projektteatrid, suurmuusikalid ja kontserdimajad ei ole meile oht, küll aga mõjutavad meie tegemisi. Praegu teenib Endla 60 protsenti oma eelarvest ise, riigitoetus on vähenenud 40 protsendile. Riigitoetuse jätkuv vähenemine võib ühel hetkel viia olukorrani, kus sellist teatrit sellises koosluses enam teha ei saa. Sel hetkel peab riik kui omanik võtma vastu poliitilise otsuse: kui palju ja millist teatrit ta Eestis vajab.

Möödunud aasta 2. detsembril kirjutas Jaanus Kulli SL Õhtulehes pärast Pärnu kontserdimaja avamist, et kujutab ette, kuidas Aivar Mäe Ain Roosti ja Raivo Trassi õudusunenägudes Pärnu kontserdimaja katusel käsi viibutab ja sealt kõuena kärgatab: värisege, Endla mehed! Ta lisas, et kontserdimaja kui Endla otsene konkurent peaks ka teatri juhtkonna pea ja käed kiiremini liikuma panema.

Kas Endla juhtkond on pea ja jalad kiiremini liikuma pannud või on Kulli probleemiasetus hoopis väär?

Raivo kohapealt ma vastata ei oska, aga Jaanus Kulli õudusunenägusid mina ei vaata.

Mul on öösiti muudki teha, mul on kombeks öösiti magada. Mis puutub Pärnu kontserdimajasse ja Aivar Mäesse, siis ega nad nii õudsed olegi.

Olen veendunud, et Endla juhtkond on kasutanud oma pead eelkõige mõtlemiseks. Mõtlemisvõimelisi päid on meil hoopis rohkem kui Jaanus Kullil käsi, mida ta Aivar Mäel viibutada laseb. Ja mitmepealiste kohta on isegi muinasjutus öeldud, et kui raiud ühe ära, tuleb kolm asemele. Teater ei kao kuhugi. Teater muutub ja areneb.

Endla teatrimaja tegi läbi kapitaalremondi, praeguseks on vesi kohvikusse sisse sadanud ja lage kahjustanud, Akadeemia tänava poolsel küljel jääb silma koht, kus seinalt on krohvi pudenenud. Kas vigade parandamine on teatri või ehitaja asi?

Ehitaja garanteerib kahe aasta jooksul pärast maja üleandmist kõikide tema tegemistest või tegemata jätmistest tulenevate vigade paranduse. Osa ehitustööde tegemine on seotud ilmastikuoludega. Kohviku lae teeb ehitaja korda pärast lume sulamist kohviku terrassil. Siis leiab üles ka põhjuse, millisest kohast ja miks läbijooks toimus.

Välisfassaadi krohviparandus saab tehtud, kui välistemperatuur on ööpäev läbi vähemalt +5 kraadi.

Põhjus tuleb üles leida, mitte tagajärg kinni mätsida: valuvaigisti ei ole ravi.

Kui kaua loodate veel Endla teatrit juhtida?

Minu leping lõpeb 2007. aastal. Kõik järgnev sõltub järgmis(t)est lepingu(te)st.

Iseenda ja kõiksusega.

Milline on Endla teater kümne aasta pärast?

Keegi tark on öelnud, et prognoosimine on kõige kindlam viis oma reputatsiooni kaotada. Endla teater on Teater ka kümne aasta pärast, olgu ta siis sihtasutus või projektteater.