Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Reet Palm: treenerite ühendust on vaja

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Pärnust Eesti treenerite ühenduse juhatusse kuuluv sõudetreener Reet Palm möönab kodulinna treenerite vähest huvi ühenduse vastu, kuid arvab, et koos tegutsemisest tõuseks siiski kõigile tulu.

Mittetulundusühing Eesti treenerite ühendus loodi tallinlaste Charles Vallmanni ja Mati Liimi energilisel eestvõttel kolm aastat tagasi, selle esimees on kunagine tunnustatud korvpallitreener Jaak Salumets.

”Juhatusse valiti tuntud ja tunnustatud treenerid, aga see süsteem kõige paremini tööle ei hakanud, sest paraku kolis näiteks Üllar Kerde Soome ja Mati Alaver on pidevalt laagrites,” rääkis Palm. “Nüüd on plaanis organisatsiooni muuta ning territoriaalsel printsiibil osakonnad moodustada. Juhatusse valitakse esindajad igast suuremast linnast ja kõigist maakondadest.”

Käivitamine ei olnud kerge

“Au siiski Vallmannile ja Liimile eestvedamise eest,” lisas Palm. “Kuigi käivitamine ei ole olnud kerge, mõisteti seni omaette tegutsenud treenerite ühise tegutsemise vajadust ja eks mõndagi ole kolme aastaga ära tehtud.”

Palm rääkis, et treenerite ühendus aitas kaasa Spordilehe taaskäivitamisele, algatas kutsekomisjonide loomise, tulevast aastast käivitub treenerite koolitamine.

Kõige tähtsamaks peab Palm treenerite kutsestandardeid.

“Kõik, kes on treeneriks õppinud või treenerina töötavad, peaksid teadma oma kohta hierarhias,” ütles Palm. “Loomulikult on tegemist pikaajalise protsessiga, enne kui kutsekvalifikatsiooni väärtustama hakatakse.”

Kutsekomisjon peaks olema igal spordialaliidul, kes teab kõige paremini oma inimesi, tunneb oma ala spetsiifikat, oskab just oma spordialale vajalikku koolitust organiseerida, ühtlustab Eesti nõuded rahvusvaheliste litsentsidega jne.

“Loomulikult peab neis kutsekvalifikatsiooni säilitamise ja tõstmise süsteemides olema ka pragu end tööga tõestanud praktikute ehk nende tipptreenerite jaoks, kel vastavat eriharidust ei ole,” rääkis Palm.

Pärnus huvi tagasihoidlik

Üllastele ja kahtlemata vajalikele eesmärkidele vaatamata juurdub ühenduse kasulikkuse idee treenerite teadvusse siiski üsna vaevaliselt. Kui Vallmann ja Liim Pärnus käisid, kogunes treenereid nendega kohtuma napilt kümmekond, ühenduse pärnakaist asutajaliikmeid luges Palm üles 15 ringis.

“Treeneritel on probleeme, aga kahjuks ollakse omapäi või suheldakse ning arutletakse üksnes oma ala ringis,” muretses Palm. “Kui neid ühinema kutsud, siis läheb enamiku mõte palgale ja sinult küsitakse, mis tolku sellest ühendusest on. Vastu ei olda, aga praktilist mõtet ühendusel kahjuks ei tabata.”

Liikumise Eluterve Eesti aseesimees ja treenerite ühenduse vaimne liider Charles Vallmann ütles, et kõigepealt tuleb kaardistada Eesti treenerkond. Kellelgi polevat täpset teavet, kes treenerina töötab, kui palju Eestis treenereid on ja mis haridus neil on.

“Me ei otsi ju üksnes olümpiavõitjaid, treener on ennekõike kasvataja,” ütles Vallmann. “Treenerite töö väärtustamine, neile parema palga maksmine on riigile äriliselt kasulik projekt, sest kuritegevuse tagajärgede ja haiguste ravi kinnimaksmine on palju kallim.”

Tagasi üles