Erki Pehk: Artisti elu on lakkamatu töö

Silja Joon
, kultuuritoimetuse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Ants Liigus

Pärnu rahvusvahelise ooperimuusika festivali “PromFest” kunstiline juht dirigent Erki Pehk pälvis tänavu Eesti teatriliidu laureaaditiitli, tuues sellega tähe taevast alla Endla teatrile, mitte rahvusooperile, nagu pealinlased kipuvad arvama.


Pehki premeeriti “PromFesti” järjepideva kunstilise juhtimise ja Massenet’ ooperi „Thaïs“ lavaletoomise eest muusikalavastuste auhinnaga.



“Thais” leidis äramärkimist teiseski kategoorias: rahvusooper Estonia tenor Oliver Kuusik viis koju Kristallkingakese auhinna. Auhinna tõi Kuusikule kiire vokaalse ja lavalise arengu ilmekas esiletõus Mozarti ooperis „Cosi fan tutte“, Massenet’ ooperis „Thaïs“ ning Donizetti ooperi „Poliuto“ kontsertettekandes.



Mis tunne teil oli, kui saite teada tunnustusest?


Mega hea tunne. Olin tõesti väga õnnelik. Ei salga, et südames väga lootsin seda. Aga ega see ole tunnustus ainult mulle. Selles ettevõtmises on kaasa löönud paljud inimesed juba viis-kuus aastat ja rohkemgi ning täiesti ilma rahata. “PromFest” toimib ju mittetulundusühinguna, keegi palka ei saa. Sellepärast on väga hea, kui seda tunnustatakse.



“PromFesti” kvaliteet on tekkinud Klaudia Taevi laulukonkursi talentide pinnalt. Publiku ette on toodud neli suurepärast ooperilavastust. Kui alustasite festivali, kas mõtlesite, et sellest kujuneb traditsioon, millele Eestis võrdset ei leidu?


Ei. Siis alles, kui hakkasime kutsuma meie ettevõtmist festivaliks, tekkisid ambitsioonikad plaanid. Toomas Kuter pöördus minu poole 2000. aastal mõttega, et Taevi laulukonkurss võiks leida kena jätku: finaalis mängiks koguni orkester. Vaidlesin vastu, sest isegi maailmakuulsatel konkurssidel ei saada finaalis lauljaid orkester, vaid ikkagi klaver. Orkester on suur luksus.



Arutasime, mõtlesime, kalkuleerisime. Tegemisel võttis mõte hoogu. Selge oli see, et festival pidi kujunema rahvusvaheliseks ettevõtmiseks. Saime kokku maineka þürii eesotsas nüüdseks meie seast lahkunud Irina Arhipovaga. Konkursil osales Anna Samuil, kes praegu on maailmas hinnatud Vene sopran.



Järgnevad konkursid tõid kohale juba annete paraadi: Tatjana Romanova, Veronika Dþiojeva, Laimonas Pautienius, Ji-Min Park. Kui esmalt lootsime, et tutvustame festivaliga Pärnut ja Eestit, siis praeguseks on sellest kujunenud lauljate hüppelaud maailma.



Mul on palju sõpru noorte andekate maailmaklassi lauljate seas, kelle tee suurtel lavadel sai alguse Pärnu festivalil.



Milline tähendus on konkursil Eestis ja Euroopas?


Eestis oleme number üks. Selles pole kahtlust. Oleme ainuke rahvusvaheline tõsiselt võetav ooperilauljate konkurss. Ainuke omalaadne Baltimaadeski. Lätis ja Leedus on püütud konkursse korraldada, ent traditsiooni pole tekkinud.



Euroopa tipp on BBC “Cardiff Singer in The World” Inglismaal. See on nagu ooperilauljate olümpiamäng, kus igat riiki saab esindada ainult üks laulja. Lisaks kuninganna Sonja nimeline konkurss Norras, Mirjam Helini konkurss Soomes, Belvedere Austrias. Neid me ei püüa, sest neid toetavad rikkad riigid. Oleme võrreldavad näiteks Poola Moniuško konkursiga või Soome tenorite konkursiga.



Maailmas rännates olen kuulnud ooperilauljate võistulaulmist Kanadas ja Prantsusmaal. Tahan öelda, et “PromFesti” konkurents on tihedam, sest meil osaleb rohkem Ida-Euroopa lauljaid, kes on lääne andekatest huvitavama ja originaalsema häälega.



Kui kõrge on Taevi konkursi tase?


Kodulehe heliklippidelt on võimalik kõigi Taevi konkursil tunnustatud lauljate hääli võrrelda.



Tasemelt on see võistlus võrreldav isegi tippkonkurssidega, nagu tunnistas meie konkursi þüriis osalenud tuntud ooperilaulja Jevgeni Nesterenko. Meil pole ainult raha. Suured preemiafondid muudavad konkursi atraktiivsemaks ja kaalukamaks.



Meie preemiafond on Eesti mõttes suur, aga Euroopa plaanis tilluke - 14 000 eurot. Esimese preemia on viie konkursi järel ära viinud kolm lauljat: Anna Samuil, Laimonas Pautienius, Ji-Min Park. Me ei anna esikohta välja vaid sellepärast, et keegi peab selle saama. Iga auhinnaline koht peab kannatama välja võrdluse varasemate aastate tasemega. Latti ei saa alla lasta.



Teile imponeerivad mõtlevad lauljad, tänapäeval ei piisa ilmselt üksnes ilusast häälest?


Arvan, et oleme keeranud uue sajandiga uue lehekülje ooperi arengu ajaloos. Olid ajad, kui laulja oli a ja o. Meenutagem näiteks Maria Callast. Laulja oli primadonna staatuses.



Läbitud on perioodid, kui dirigent oli kõige tähtsam persoon etenduses. Praegu on lavastaja kõige määravam tegelane, sest publik ootab teatraalsust. Vanasti mindi kuulama tenori kõrgeid noote, nüüd minnakse vaatama etendust.



Tänapäevane ooperilaulja peab olema liikuv, tal peab olema hea väljanägemine. Ei saa olla esimese armastaja rollis ja kaaluda 200 kilo. Tipptaseme saavutamise eeldus on harmooniline inimene.



Tänapäeval ei maksta enam pennigi laval loivamise eest. Pavarottide aeg on kahjuks möödas. Hea, et ooper uue lähenemisega kaasa läheb, sest muidu sureks see 400aastane traditsioon välja. Meie rahvusooper liigub eluga kaasa. Ülejäänud postsovetlike riigiooperite arusaam on selles mõttest meist 10-15 aastat maas. Meie oleme niisama palju maas Euroopa ooperi arengust.



Ooperikultuur on sootuks teine teema. Metropolides kuulub ooperi külastamine teatava elustiili juurde ja ma ei räägi siin ooperigurmaanidest. Ooper on osa kultuurilisest haritusest. Kino- ja teleülekanded tekitavad ooperi vastu huvi ja kasvatavad ooperipublikut.



Armastate üle kõige teatrimuusikat, olgu tegu muusikali, balleti, ooperi või operetiga.


Ilma teatrimaagiata ma ei saa kohe kuidagi. Kui mul jääb Beethoveni 5. sümfoonia juhatamata, ei juhtu maailma muusikakultuuris sellest midagi. Ooperi- ja teatrimaailma ime on juba selles, et iga etendus erinev.



Kas “PromFest” on teile teatritöös üks tähtsamaid ettevõtmisi?


Kõige tähtsam. “PromFest” on minu laps. Inimesed, kes hoolivad sellest festivalist, on minu jaoks kõige tähtsamad inimesed. Nendele kuulub minu elu.



Minu unistustes võiks see festival paarikümne aasta pärast olla maailmas võrdne võrdsete seas. Tahan luua sündmuse maailma ooperikultuuris. Kõrvalt võib festivali tegemine näida lihtne, aga tegelikult on see meeletu töö. Selleks, et kutsuda þüriisse Pariisi ja Londoni lavadega harjunud Barbara Hendricks, tuli mul teda viis aastat moosida ja veenda. Oma blogis kirjutas ta hiljem, et Pärnu konkurss oli talle viimaste aastate tähelepanuväärseim sündmus. Kui seda ütleb maailma ooperilauljate ikoon, on see ju saavutus.



Kui poleks Endlat, poleks neid ooperietendusi.


Kõik, kes on üritanud Eestis erakapitaliga teha muusikale, on sellest loobunud. Muusikale suudavad praegu lavale tuua ainult riigiteatrid.



Meie festival on toimunud erainitsiatiivil, kuigi kohaliku omavalitsuse ja riigi toel. Igaüks, kes on ostnud pileti meie ooperietendusele, toetab Eesti ooperikultuuri arengut. Endla teater on kõrgel kunstilisel tasemel, seda näitavad viis preemiat, mis mulluse töö eest teatriauhindade jagamisel saadi. Ain Roost on meile jumala kingitus. Pragmaatilisem juht oleks ju ooperiprojektist loobunud.



Meenutan, et “Thaïs” toodi Eestis lavale esimest korda, sel on kodumaises kultuuripildis oluline koht. Ning kunstilise taseme poolest ei jää meie produktsioon millegi poolest alla rahvusooperile ega Vanemuisele.



Mis on järgmise ooperi kohta juba teada?


“PromFesti” järgmine ooperietendus toimub 2011. aasta 3. juunil ning praegu käivad selle üle läbirääkimised rahvusvaheliseks koostööks Leedu ja Prantsusmaaga.



Ooperi nime öelda veel ei saa, sest see tuleb pooltega alles kokku leppida. Kindel on, et peaosas on eelmise Taevi konkursi parim Anatoli Siuko. Kuna tema on noor bass, pole ooperi valiku võimalus eriti suur. Valida on Vene muusika, Mozarti või mõne Puccini teose vahel. Mõelge ise edasi. Sügisel teeme valiku teatavaks.



Milles seisneb dirigenditöö võlu?


Seda võib võrrelda ettevõtte juhtimisega. Dirigent peab selgeks mõtlema, mis see on, mida ta teeb. Seejärel tuleb hakata seda selgitama teistele.



Mulle ongi huvitav näha, kas suudan innustada nii tegijaid kui publikut. Kas suudan luua näiteks etenduses pausi, mille ajal kogu saal hoiab hinge kinni? Kas suudan juhtida etenduse energeetilisi protsesse?



Olete laval nagu energiapomm. Mis annab teile jõudu?


Inimene on aku. Kui tal on energia kadu, järelikult mõtleb ja rabeleb ta tühja, ei tegele õigete asjadega. Arvan, et inimene on igiliikur, kuni tema hammasrattad väsivad. Kõik on mõtlemise taga kinni. Edu tähendab küll annet ja suurt tööd, kuid see töö peaks tähendama vaimset pingutust, see tähendab ka inimsuhteid ja maailmavaadet.



Olen eeskätt loominguinimene, muusik ja dirigent, kel on oma visioon muusikateostest, mida tahan interpreteerida. Muidugi tahaksin pühenduda ainult suurele muusikale. Palju energiat läheb festivali tegemisel praktiliste asjade korraldamisse, muusikavälistesse asjadesse. Aga kes siis, kui mitte mina?



Vahel tuleks igal inimesel teha “stopp” ja mõelda. Kas see on ikka see elu, mida ma tahan elada? Kuidas ma tahan elada?



 Minu meelest on mõttes “kui sa annad, seda antakse sulle vastu” sügav tõde. Naerata ja sulle naeratatakse vastu. Kui annad rõõmu, saad rõõmu vastu. Artisti elu on lakkamatu töö. Kui see on pühendatud loomisele, positiivse energia loomisele, ongi see edu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles