Teatriime sünnib tänu töökatele kätele tagatoas

Pärnu Endla kostüümiala juhataja Ester Kasenurm on pisikest kasvu naine hiigelsuure juurdelõikuslaua taga, kus on kuhjas kangad, lõiked ning kunstnike kavandid. Tänavuselt teatriauhindade jagamiselt tõi Kasenurm ära auhinna. Foto: Urmas Luik

Pärnu Postimees uuris, kes on teatris need inimesed, kes tegutsevad lava taga, aidates lavastaja ideid ellu viia, näitlejatel särada ning keda tavaliselt nime- ega nägupidi tänaval ei tunta.

Etendust ette valmistav seltskond võiks teenida teatrisõbra mõtetes niisama tugeva aplausi nagu loovtöötajad.

Innustust pista nina lavatagusesse maailma andis tänavune teatriauhindade jagamise tseremoonia, kus teatritöötajatest pälvis auhinna Pärnu Endla kostüümiala juhataja Ester Kasenurm. Kasenurme tunnustati kui kolleegi, kelle teadmistest ja oskustest on abi kõikidel teatris töötavatel kunstnikel.

Loovad röövlitütre maailma

Tavalise tööpäeva hommikul on teatrimajas rahvast hõredalt ja see on päris loomulik. Heli Laul on Endla teatri kunstnik-dekoraator, kelle tööruum meenutab pigem saali, kus ta parajasti pikki poste pruuniks võõpab.

Laulu käe all valmivad etenduste dekoratsioonid. Lavastuse kunstnik joonistab paberile kavandid ja selgitab, mis materjalist midagi teha. "Meie teeme suurelt järele," lausub naine heatujuliselt.

Heli Laul on lõpetanud Tartu kunstikooli ning oma sõnutsi Endlas juba väga kaua töötanud. "Väga kaua" tähendab ligemale 27 aastat. Nii mõnigi praegune noornäitleja magas sel ajal alles titevankris, kui tema oma ametis teatris alustas. "Mind ei suuda naljalt töö teemal keegi üllatada, kogemusi piisab. See töö on väga huvitav," kinnitab Laul.

Parajasti on dekoraatoril käsil kašeerimine: ta kastab kanga vette, paneb seejärel PVA-liimi sisse ning kortsutab selle metalltoru peale. See on päris raske töö. Postidest valmivad "Röövlitütar Ronjas" lossi juurde kuuluvad talad kivimüüridega.

Dekoraator teeb eimillestki midagi, loob laval atmosfääre taevast ja põrguni, loodust, muinasjutulisi losse ja eri ajastute tube, butafoorina näiteks seasinki, Charlotte torti ja leivakannikaidki.

Maske ja loomapäid valmistatakse näiteks termoplastist, mis on rullis müüdav kerge võrgusilmadega materjal, mis kuuma vette kastetuna hakkab venima ja kenasti vormile liibub-liimub.

Uhke seasink on tegelikult üle värvitud ja akrüülhermeetikuga kaetud poroloonitükk. "Tulemus on tähtis," lausub Laul. Samuti peab dekoraator põnevaks kostüümide maalimist, varjutamist, vanutamist.

Viimane hästi värviline lavastus oli kujunduse mõttes äsja lavaküpseks saanud mudilaste põrsalugu "Kolm põrsakest ja hea hunt". "Tegime vahvaid lilli ja pilvi. Kõik eredates põrsavärvides," meenutab Laul. Selgub, et illusioonide loomine on huvitav töö, mis aastatega tüütama ei hakka.

Kui paluda meenutada mõnd iseäranis tavatut ja töömahukat kujundust, nimetab Laul teatrikunstnik Iir Hermeliini kujundatud "Karlssoni katuselt". "Muutsime ehtsad plekk-katused vanadeks ja oksüdeerunud pindadeks. Ülesandeid oli palju. Kahe dekoraatoriga tegime tööd vahel kella üheteistkümneni õhtul. Aga lava sai hästi hull ja ilus," kinnitab dekoraator. "Ning "Tha?si" kujundust oli huvitav teha."

Kui lavastus läheb mängukavast maha, viiakse dekoratsioonid angaari, kus neid alles hoitakse ja vahel taaskasutatakse. Heli Laul teatripreemiat saanud veel pole, aga usub, et on selle ära teeninud küll.

Mõõdulindid kaelas

Ester Kasenurm on Endlas töötanud 22 aastat. Ta on lõpetanud kunagise Tallinna kergetööstustehnikumi, seejärel sattus Pärnusse tööle esmalt moeateljeesse, siis tuttava kaudu teatrisse. Alguses õmblejaks.

Rutiini teatris juba ei teki. Kui ateljees õmmeldi kuude kaupa ühesuguse lõikega mantleid, siis teatris on iga etendus erinev ja iga kostüüm ainulaadne. Kasenurm koos kunstnikuga on kohalikes ja kaugemateski kangakauplustes oodatud klient: alatasa läheb uuteks lavastusteks kangaid tarvis.

Praegu töötavad Kasenurme käe all kaks õmblejat, dekoratsiooniõmbleja ja kutsehariduskeskuse õmbluseriala praktikandid. Kui vaja, tuleb appi kostüümilaenutuse töötaja.    

Parajasti valmistutakse "Röövlitütar Ronja" esietenduseks, selle lavastuse tarvis tuleb teha paarkümmend kostüümi. Tükis löövad kaasa lapsedki ja mitmes rollis. Kasenurmel on mõõdulint kaelas, sest alatasa ilmub keegi kostüümiproovi. "Vahel on mul linnagi minnes see kaela ununenud," muigab pisikest kasvu naine hiigelsuure juurdelõikuslaua taga.

Laual on kuhjas kangad, lõiked ning kunstnike kavandid. See, et kostüüm avaldaks vaatajaile muljet ja oleks ühtlasi mugav kanda, nõuab praktilist meelt ja leidlikkust. "Ronjasse" tehakse näiteks keskaegses stiilis röövlirõivaid. Kui tükk on sajandist, kui veel püksilukku polnud leiutatud, seda ei panda. "Sellised asjad mängivad rolli, kui on väikese saali etendus. Lasteetenduses ei aja nii väga näpuga järge. Aga kui on vaja,  teeme haakidega, nagu peab," selgitab Kasenurm.

Igav juba ei hakka

Meeldejäävad viimaste aastate kostüümiteod on Kasenurme naiskonnale olnud lavastused "Putukate elust", "Tha?s", "Kodanlasest aadlimees".

Tänapäevaste riiete õmblemine on lihtsam. Saalis lavastust vaadates lööb Kasenurmelgi välja erialane kretinism, näiteks jälgib ta, ega rõivas seljas kusagilt ripu.

Rätsep Epp Mõts õmbleb parajasti "Ronja" lavastuses kaasa tegeva lavamehe hõlsti. Mõts on teatris töötanud 14 aastat. Temagi ei kurda igavust: töö on vahelduv. Ajalooliste kostüümide tegemisel tuleb hankida õiged lõiked, vahel küsida abi ülejäänud teatritest.  

Lavatööline Ott Artel on Endlas töötanud neli aastat ja lavamees-valgusmeister Jaan Laur kordi kauem.

Meeste tööks on dekoratsioonid enne etendust paigale sättida ja nii kindlalt, et need ei laguneks ega näitlejad neist alla pudeneks. Vastutus on päris suur.

Laur on kaasa teinud kõigis Endla legendiks muutunud vabaõhuetendustes ja see on pakkunud talle suurt vaheldust. Igapäevatöö tähendab neile meestele pimedates lavaaukudes askeldamist, päevavalgust nad õieti ei näe.

Lavameeste ülesannete hulka kuulub ka etenduste kujunduste mahavõtmine. Proovideks tuleb saal valmis panna ja etendusi õhtuti teenindada.

Artel ja Laur ongi teiste seas need kaks välkkiirelt sebivat tegelast, kes tüki ajal mööblit nihutavad, pilvi, taustu ja muud rippuvat butafooriat tõmmikutega reguleerivad, kulisse liigutavad, lava pööravad, tuld, vett, auru ja suitsu ohjavad.