Filmimees meenutab Artur Rinnet

“Kui lähedasele inimesele mõeldud pihtimused nende kirjutaja suuremaks teevad, ei ole nende avaldamises mingit pattu,” usub Mati Põldre. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

“Artur Rinne elu väärib romaani. Kui oleks raha jalaga segada, võiks üritada teha mängufilmi Artur Rinnest. Tema saatuses on tuhandete eestlaste saatus,” tõdeb Pärnus elav filmirežissöör Mati Põldre.

Põldre on filmimehena uurinud paljude Eesti legendaarsete meeste elusid ja vändanud neist linateoseid. Septembri lõpus mängis Viljandi Ugala teater viimast korda Põldre sule all sündinud etendust, mis kõneleb omaaegsest kuulsast lauljast Artur Rinnest.

Hiljuti meenutati Artur Rinnet seoses tema sünniaastapäevaga ja Ugalas mängiti sel puhul viimast korda etendust “Arturi laulud ja aastad”. Olete näitemängu üks autoreid. Kui hästi Rinnet mäletatakse?

25. septembril mängis Ugala viimast korda etendust “Arturi aastad ja laulud”. Olin ise kohal, saal oli rahvast täis. See oli väärt tunnustus Artur Rinnele tema 100. sünniaastapäeva puhul. Aplaus ei tahtnud lõppeda. Seisin koos näitlejatega laval. Minu kõrval seisis väikest kasvu naine, Mallika, Arturi tütar. Ta säras.

Rääkige oma kokkupuudetest Artur Rinnega.

Olime Arturiga Eesti Televisioonis kolleegid ligi 20 aastat. Tema oli muusikasaadete režissöör, mina filmioperaator. Nende aastate jooksul jõudsime filmivõtetel Eesti palju kordi risti ja põiki läbi sõita. Olen kuulnud tema võimsat baritoni hommikuse kalapüügi ajal Hara lahest Pühajärveni.

Arturile meeldis kiidelda oma hea püügivarustusega. Reeglina oli see Rootsist toodud. Kui mul õnnestus oma Vene rulliga püüda maestrost suurem kala, lasi ta protestiks kuuldavale oma tuntud joodelduse. Varahommikul kajas see järvepinnalt võimsalt vastu.

Eesti Televisioon oli Arturi esimene töökoht pärast vangilaagrit. Ta oli kõnepruugis järsk, algaja operaatorina sain seda tihti oma nahal tunda. Imetlesime tema Eesti-armastust.

Palju kordi lasi ta filmivõtetel auto mõne suurema rukkipõllu ääres kinni pidada ja lausus: „Kuulake, poisid, kui ilusasti rukis laulab!“ Vana on segaseks läinud, arvasime siis. Noorte meestena ei pruukinud me sellest rukkivälja-fenomenist aru saada.

Mis tegi rahva silmis Artur Rinne suureks?

„Seal, kus rukkiväli lagendikul ...“ oli Arturi esimene laul pärast vabanemist 1956. aasta jaanipäeval Kadrioru kõlakojas. Olin sellel kontserdil emaga, kelle eakaaslased pühkisid pisaraid. Palju oli kuulajaid, kes ise alles olid Siberist koju jõudnud. Arturi laul andis neile pisutki enesekindlust. Nagu Eesti aeg oleks tagasi tulnud, mõeldi omaette.

Midagi samasugust kogesin 1988. aasta öölaulupidude ajal, kui Ivo Linna laulis „Eestlane olen ja eestlaseks jään“. Silm läks kaamera taga nii vesiseks, et raske oli pilti fookusesse saada.

Olete ka dokumentaalfilmi “Meie Artur” looja, mis ajendas selle linateose?

1967. aastal kutsus Grigori Kromanov mind oma esimese dokumentaalfilmi operaatoriks. Tegime kaameraga kaasa Arturi suvetuuri Eestis. Nägime seda pöörast menu kõik 17 kontserti järjest.

Rahvamajad ja kolhoosikeskused olid viimase kohani kuulajaist tulvil. Artur laulis, säras ja kirus nõukogude võimu. See meeldis rahvale veel rohkem. “Mul ei ole karta midagi, olen oma aja ära istunud,“ rääkis ta meile õhtuti. Siis sündiski mõte peale laulude filmida üks pikem jutuajamine Arturiga. Sellest sai 1968. aastal film “Meie Artur”.

Kirjutasite näitemängu “Arturi laulud ja aastad” kahasse näitleja Margus Vaheriga, seda tükki mängiti ainult Ugalas. Kuidas koostöö sündis?

2008. aasta algul tegi Eesti näitemänguagentuur mulle ettepaneku kirjutada Ugalale näidend Artur Rinnest. Otsisin üles kõik vanad märkmed, käisin läbi arhiivid. Vapustavad olid Arturi ülekuulamise protokollid aastast 1950.

Lugesin läbi kõik tema kirjutatud kolm raamatut. Kirjutasin käsikirja, mis Ugala rahva meelest oli rohkem filmistsenaarium.

Koos Margus Vaheriga hakkasime seda näitemänguks seadma. Ugalas olid 2009. aasta kevadel keerulised ajad, teatris vahetati juhte, keegi õieti ei teadnud, mis edasi saab.

Tükk sai siiski valmis. Esimesed kümme etendust läksid täismajale, sügisest süvenes masu. Rahvast jäi saalis vähemaks. Teatri uue ja noore juhtkonna otsus mitte üle 20 etenduse mängida tundus siis loogiline. Nüüd tundub mulle see otsus vale olevat: viimase, 20. etenduse menu osutas, et vaatajaid oleks jätkunud kauemaks.

Teatri- ja muusikamuuseumi väljaandel ilmus äsja raamat Rinne kirjadest, raamatu väljaandmisel olete teiegi osaline. Mis tunne on lugeda võõraid kirju, mis ehk ei olnudki mõeldud avaldamiseks?

Artur Rinne elu väärib romaani. Kaks aastat tagasi oli hea sõber Käbi Laretei Pärnus ravikuuril. Näitasin talle filmi “Meie Artur” ja rääkisin pooleli näitemängust. Rootsis elanuna ei olnud ta loomulikult Rinnest midagi kuulnud. “Kirjuta see ära,“ veenis ta mind, “Arturi loos on ju romaan olemas.“

Väikest kasvu musikaalne poiss murrab tugeva tahte jõul Estonia lavale. Tal on võluv bariton. On aeg, kui Eestis ostetakse esimesed kohvergrammofonid. Sõbrad soovitavad Arturil laulda mõni laul plaadile. Need osutuvad edukaks. Siis tabab Eestit 30. aastate majanduskriis. Teatrid jäävad tühjaks, konkurents lauljate vahel teravneb.

Artur jätab teatri ja hakkab plaadipoes müüma oma häält. Plaadid tema lauludega lohutavad. Rahvale meeldib kuulata, kuidas hirv muretult ojal joob ja mets ümberringi mühiseb. Siis sõda, seejärel Saksa sõjavägi ja Vene vangla. Siis elu, mille saatjaks oli nõukogude laul. Jälle oli eestlastel vaja Arturi lihtsaid ja lohutavaid laule.

Sel suvel helistas mulle Risto Lehiste teatri- ja muusikamuuseumist: kas ma ei tahaks kirjutada eessõna raamatule „Mu armas Väike“? Keegi oli leidnud Salme tänavalt Arturi kunagise kodumaja pööningult renoveerimise käigus tema vangilaagrist saadetud 13 armastuskirja. Olen näinud Arturi keerulisi suhteid naistega. Andsin nõusoleku.

Vanad justkui juhuslikult leitud armastuskirjad on võluvad lugeda. Nii oli ka Raimond Valgre puhul. Olen seda meelt, et kui lähedasele inimesele mõeldud pihtimused nende kirjutaja suuremaks teevad, ei ole nende avaldamises mingit pattu.

Kui oleks raha jalaga segada, võiks üritada teha mängufilmi Artur Rinnest. Tema saatuses on tuhandete eestlaste saatus.


Raamat

“Mu armas Väike! – Artur Rinne kirjad Arhangelski vangilaagrist”

12. raamat Eesti teatri- ja muusikamuuseumi ajaloosarjast “Elavik”, koostajaks Risto Lehiste. Eessõna autor on Artur Rinne kunagine kolleeg, pikka aega Eesti filmi- ja kultuurimaastikul tegutsenud Mati Põldre.

Kirjastaja SE&JS. Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda.

Teose sisu on kirjad, mis saatuse tahtel leiti Rinne kauaaegse kodumaja pööningult 2010. aasta mais enne laulja 100 aasta juubelit. Need kirjakesed ja Rinne loodud laulud heidavad valgust mitme generatsiooni lemmiku sellele elupoolele, millest kunagi ei räägitud.

Arhangelski vangilaagrist saadetud kirjades oma naisele peegelduvad tihti terava keele poolest tuntud Rinne tundelisem pool, vangilaagri eluolu ja üsna ebasõbralik hoiak tolleaegse ühiskonna ja režiimi suhtes.