Pärnu-Jaagupi hooldekodu kiituseks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tundub, et alles ma olin operatsioonilaual teadmatuses, mis saab edasi. Elan üksinda, kodus abistajaid ei ole ja loodetud kohta taastusravis ei saanud samuti. Õnneks leidus inimene, kes mind kuulda võttis ja aitas ning oli valmis korraldama minu mineku Pärnu-Jaagupi hooldekodusse, kui ise nõus olen.

Mis mul ikka üle jäi. Ei oleks uskunud, et seal majas töötavad nii tublid ja toredad inimesed. Tasapisi õppisin õdesid ja hooldajaid nimepidi tundma. Kõik nad olid väga lahked ja abivalmid. Toodi hunnik riideid valida, et mida soovin selga panna. Igal hommikul aidati mul põlvikud jalga, värsked lehed toodi lausa voodisse, kui juhtusin päeval pikutama.

Mõni päev pärast kohalejõudmist sõidutati mind ratastoolis vannituppa, kus mind puhtaks pesti, sõrme- ja varbaküüned ära lõigati ja küsiti, kas soovin lasta juukseid lõigata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles