Maovähendusoperatsiooni tüsistus viis elu

Foto: shutterstock.com

“Ta tahtis seda oma viiekümnenda aasta juubeliks. Samal juubelil matsime tema urni,” räägib mees, kelle naine läks kaalu alandamiseks maovähendusoperatsioonile, kuid suri mõni päev hiljem tüsistustesse. Arstide sõnul tuleb inimestel enne operatsiooni riskidega arvestada.

On 2014. aasta maikuu. Väikekoha sotsiaaltöötaja Mari (nimi muudetud) valmistub kaks kuud enne viiekümnenda aasta juubelit maovähendusoperatsioonile minekuks. Enne teda oli kaks tuttavat operatsioonil käinud ja sellega kilosid kaotanud. Nii lootis ka Mari, et sünnipäeval on ta juba saledam. Kahjuks läks Maril teisiti. Iga päev igatsevad teda lesk ja kaks last.

Mari kunagine kaasa, keda me Peetriks kutsume, sai teada naise soovist operatsioon ette võtta alles pärast seda, kui Mari oli juba kõikide vajalike arstide vastuvõtul käinud ja heakskiidu saanud.

Oli operatsiooni vastu

Ta oli näost valge ja paistes. Polnudki nagu enda nägu ja kurtis, et tal on valud. Peeter

Peeter teadis küll, et Marit vaevab tema kehakaal, aga et naine oli aktiivne – käis jalutamas, ujumas ja perega koos isegi erinevatel võistlustel –, ei osanud mees juttu operatsioonist oodata: “Ma saan aru, et naise ja mehe kehad on erinevad ja naiste kehad võivad pärast sünnitust muutuda. Aga minu jaoks oli ta täiuslik ja seepärast olin ma kogu aeg selle operatsiooni vastu.” Siiski otsustas mees oma kaasat, kellega oli koos olnud juba 23 aastat, raskel teekonnal toetada. “Ta sai ainult päeva kodus olla … Siis ta suri,” meenutab ta nüüd.

Marit kirjeldavad kohalikud kui südamlikku, rahulikku ja abivalmit inimest. Näiteks käis ta oma igapäevatöö kõrvalt hea meelega lasteaialapsi ujuma õpetamas.

Peetri jaoks oli Mari parim naine maailmas: “Me elasime 23 aastat koos. Me ei tülitsenud kordagi. Ta oli alati olemas, kui mul raske oli ja vastupidi.”

Seda, et pere hoidis kokku, näitavad ka karikad triatlonidest, kust ühiselt osa võeti. “Mari oli meie peres see, kes ujus,” räägib Peeter. Peetri sõnul oli Mari lastele hea ema – ta oli rahulik, kindlameelne ja lahke. “Lastel ei olnud kunagi millestki puudu,” ütleb pereisa ja lisab, et vajaduse korral valmistas Mari perele riidedki, sest oli õmblemist õppinud.

Peetril on siiani raske juhtunut täpsete kuupäevadega meenutada. Mees mäletab, et operatsioonijärgsel päeval külastas ta naist haiglas – Mariga oli kõik korras. “Oli rõõmsa näoga, istus voodil ja ütles, et tal on hea olla,” meenutab ta.

Päev, mil Mari pidi haiglast lahkuma, oli Peetri sõnul eelnenuist erinev. “Ta oli näost valge ja paistes. Polnudki nagu enda nägu ja kurtis, et tal on valud.”

Valu kaebas naine terve kodutee. Vaevaline oli ka treppidest liikuda, et korterisse pääseda.

Kodus kiigutas ta keha ette-taha ja rääkis muudkui kõhuvalust. “Mõtlesime, et see ei saa normaalne olla,” seletab Peeter ja samal õhtul mindi haiglasse tagasi.

“Esimesel päeval oli ta jälgimise all. Ja siis viidi palatisse,” meenutab Peeter ja ütleb, et tema silme all vajus Mari ära. “Ta viidi kanderaamiga minema ja oli mõne päeva torude all. Sel ajal ma temaga enam rääkida ei saanud. Ta ei olnud suuteline ...,” ütleb Peeter. Mari langes koomasse. “Ma ei julgenud lastele seda öeldagi – ei tahtnud neid traumeerida,” meenutab mees.

Mari suri 14. mail, kaks kuud enne juubelit. Tema surmatunnistusel seisab, et tüsistus tekkis ülerasvumise tõttu.

Peeter, nüüdseks pensionil politseinik, ei taha seda uskuda. Ta kuulis mitte küll Marit opereerinud, kuid temaga kriitilises olukorras tegelnud kirurgilt, et tegelikult tulid Mari õmblused lahti ja ta suri mürgistusse.

“Tahtsin alguses asjale ametliku käigu anda, aga ei suutnud. Mõtlesin, et see on lastele raske,” räägib mees: “Ma ei suutnud isegi poolteise kuu jooksul ühtegi ööd magada. Kaotasin kakskümmend kilo ja vajasin üheksa kuud antidepressandiravi.” Praeguseks on Peetri kilod tagasi. “Enam ma ravi ei vaja. Elan edasi. Aga ma ei saa kunagi teada, kuidas mu lapsed seda üle elasid. Vaevalt nad ema kaotusest eales üle saavad.”

Operatsioon ei tohiks olla esimene lahendus

Täpsete kommentaaride andmiseks palus Pärnu haigla esitada Pärnu Postimehel Peetri allkirjaga avalduse, mis annaks haiglale õiguse ajalehele tema naisega juhtunut kommenteerida. Kuigi avaldus sai esitatud, selgus, et sellest ei ole kasu – nimelt ei olnud Peeter ja Mari abielus, mistõttu ei saa haigla konkreetse juhtumi kohta vastuseid anda.

Pärnu haigla endoskoopiaüksuse juhataja doktor Mart Niidu oli nõus maovähendusoperatsioonidest üldiselt rääkima. “Bariaatrilise ehk rasvumise kirurgia eesmärk on aidata inimesel vähendada kehakaalu püsivamalt kui dieediga. Kui inimesele on võib-olla isegi olulisem oma kaalu vähendada, siis meditsiinis on oluline kaasuvaid haigusi leevendada või nendest paraneda,” selgitab Niidu, miks maovähendusoperatsioone tehakse.

Igaüks siiski operatsioonile ei pääse. “Operatsiooni kriteerium on kehamassiindeks 35 kg/m2 või enam koos kaasuvate haigustega, näiteks suhkruhaigus, vererõhuhaigus, liigeste kulumine, öised õhupuudused ehk uneapnoe,” räägib doktor ja lisab: “Kui aga kehamassiindeks ületab 40 kg/m2, siis on tegemist juba raske haigusliku rasvumisega ning operatsiooni soovitatakse nimetatud haiguste ennetamiseks.”

Dr Niidu lausub, et kindlasti ei tohiks operatsiooni suhtuda kergekäeliselt: “Nagu iga füüsiline vahelesegamine organismi toimimisse, on ka siin kõrge risk probleemide tekkeks. See ei tohiks olla esimene lahendus, mis inimesele pähe tuleb.” Doktor selgitab, et mida suurem on ülekaal ja mida rohkem on kaasuvaid haiguseid, seda keerulisem on operatsioon ja sellele vahetult järgnev periood.

“Selleks et vähendada inimese riske ning kaaluda muid ravivõimalusi, peab soovija enne külastama psühhiaatrit, sisearsti, narkoosiarsti ja tegema hulga uuringuid terviseseisundi täpseks väljaselgitamiseks ja vajaduse korral ka oma praeguse ravi sobitamiseks või uue avastatud tervisemure lahendamiseks,” ütleb Niidu ja lisab, et nii võib selguda, et rasvumise põhjus on hoopis muu haigus, mida saab ravida operatsioonita.

Enne operatsiooni tuleks inimesel tutvuda põhjalikult nii operatsioonieelse kui -järgse perioodiga, kaasa arvatud tüsistuste ja edasise toitumisega. Selles aitavad inimest esimesel visiidil kaasa antav spetsiaalne raamat ja samateemaline veebileht www.eestibariaatria.ee.

“Alles seejärel saab anda kirurg nõusoleku lõikuse tegemiseks ja pakkuda võimaliku operatsiooniaja,” räägib doktor Niidu.

Arst seletab, et pärast operatsiooni ja enne koju lubamist järgneb põhjalik toitumisnõustaja personaalnõustamine, kust saab koju kaasa infomaterjali. “Järgneva aasta jooksul kohtub opereeritud inimene kirurgiga veel kolmel korral ning ühel korral toitumisnõustajaga,” kõneleb doktor. “Järgneb soovituslik visiit toitumisnõustaja juurde korra aastas, kui inimene ise just rohkem ei soovi.”

Lisaks pakub SA Pärnu Haigla kõigile operatsioonijärgset taastusravi ja taastusraviarsti visiiti, kus selgitatakse, kuidas ohutult füüsilist koormust tõsta, et sellest enim kasu saada. Selgitatakse, millist treeningukoormust järgnevatel eluetappidel inimesele lubatakse ja mõistlikuks peetakse. Treeningukoormuse aste sõltub inimese tervisest ja füüsilisest võimekusest.

“Kahjuks juhtub aeg-ajalt, et mõistetav soov haiglast pääseda tingib selle, et inimene ei anna arstile päris õiget infot oma enesetunde kohta ja seda eriti vastu nädalavahetust,” ütleb Niidu ja ütleb, et kõigile operatsiooni läbinutele on rõhutatud, et kohe, kui tekib mure tervise ja enesetundega, tuleb häbenemata pöörduda erakorralise meditsiini osakonda. “Eriti vahetult peale koju lubamist, kui on tegemist alles varase operatsioonijärgse perioodiga ning võimalike kiiresti lahendamist vajavate tüsistuste tõenäosus on kõige suurem,” selgitab ta.

SA Pärnu Haiglas tehakse bariaatrilisi operatsioone igal nädalal. Opereerib üks arst. “Arvestades ühe arsti koormust patsientidega nii enne kui pärast operatsiooni tegelda, taotleb Eesti haigekassa 50 juhtu aastas,” räägib dr Niidu. Ta ütleb, et tüsistuste poolest ei erine SA Pärnu Haigla Eesti üldisest statistikast.

Eestis tehakse aastas 600–700 maovähendusoperatsiooni

Eesti bariaatrilise ja metaboolse kirurgia seltsi juhatuse liige Ilmar Kauri sõnul on Eestis tehtav aastane operatsioonide arv stabiilne, jäädes 600 ja 700 vahele. “Haigekassa ostab neist aastas natukene üle 500, ülejäänud peamiselt eksporditakse, st opereeritakse välisriikide patsiente,” lausub kirurg. Ta hindab Eesti kirurgia kvaliteeti heaks. “Aastatel 2013–2015 on operatsiooniga seotud suremus olnud 0,1% ehk surnud on kaks patsienti 2000 opereeritust. Nende seas ka patsient, kellest siinses loos räägite,” seletab Kaur. Ta tõdeb, et kahjuks ei ole olemas täiesti ohutut kirurgiat. “Saan väljendada vaid oma siirast kaastunnet perekonnale juhtunu pärast.”

Peamised tüsistused, mis võivad operatsiooni tagajärjel tekkida, võib jagada neljaks: verejooks, soolevigastus operatsiooni ajal, sooleõmbluste lahtiminek ja kõhust väljaspool tekkivad tüsistused, nagu südamelihase infarkt või kopsupõletik. “Kokku jääb nende tüsistuste esinemissagedus SA PERHi andmetel 2% piiridesse ja on reeglina ravitavad – see tähendab, et need ei lõpe patsiendi surmaga.”