Elektri ja veeta elav mees: “See ongi põrgu”

Kuus aastat elektrita elanud Aare. Foto: Arto Juhansoo

Häädemeestel Soometsa talus lagunevas majas on Aare elektrita elanud kuus aastat. Sel aastal võeti elamust välja vesigi. “Sellele olukorrale enam lahendust ei ole. Asi läheb järjest hullemaks,” on Aare veendunud.

Uhkete naabermajade kõrval jääb Aare elektri ja veeta kodu kohe silma. Hoovis, kus rohi ulatub kohati puusani, seisab kunagi kollaseks võõbatud maja, mille värv on nüüdseks luitunud ja mõnes nurgas sootuks maha koorunud.

Pool aknaavadest on kaetud vineerplaatidega. Aeg-ajalt kukub kola täis hoovi rohelise viilkatuse juppe. Aare eemalviibimisest annab külalistele märku ukse külge kinnitatud lukustamata taba, mida näeme mitmel korral, kui soovime talle külla minna.

Ühel laupäeval läheb meil aga õnneks ja koputuse peale avab ukse üks Aare poegadest, kes kutsub meid kööki. “Jalanõusid ära võtma ei pea,” lausub ta ja suunab meid laua äärde. “Tulime vennaga isale külla ja võtame natuke napsu. Loodan, et see teid ei sega,” sõnab ta ja toob kaheliitrised õllepudelid, mille nad olid vennaga koputuse peale teise tuppa peitnud.

Seinad on niisugused, et talvel jäätub toodud vesi toas ära, sest nii külm on. Aare

Pisikest pimedat kööki valgustab vaid laual põlev küünal. Tumedaks on tõmbunud ka köögiseinal rippuv maal, mille pere sai lapse sünni puhul kingituseks. “Need on tahmased. Ahi on sisse ajanud, sellepärast,” selgitab köögilaua taga istuv Aare.

52aastane heledate õlgadeni juustega Aare on selles majas elanud läinud sajandi 80ndatest. “See on mu kasuisa maja. Perega kolisime siia,” räägib Aare ja lisab, et veel kuus aastat tagasi elasid siin tema naine ja nende 13 last. “Sotsiaalosakonna töötajad viisid nad minema ja mina jäin üksi,” ütleb ta. Samal aastal lülitati elekter välja. “Arve oli kasvanud 600 euroni ja mul polnud seda raha kuskilt võtta,” kõneleb mees. Nii suur elektrivõlg tekkis tal pere väljaminekute tõttu.

Et Aare on hariduselt elektrik, ühendas ta korra elektri majja tagasi. “Aga siis sain trahvi ja rohkem ei proovinud,” selgitab ta. Nüüd annavad talle õhtuti valgust küünlad.

Kuidas ta oma õhtuid veedab? “Varem kuulasin raadiot, aga sellel sai aku tühjaks ja praegu pole sedagi,” pahurdab ta. “Nüüd tulen töölt koju, teen süüa ja lähen magama,” ütleb ta ja lisab, et ega tal tegelikult pärast pikka tööpäeva tihti energiat millekski muuks jagugi. Tööl käib Aare tuttava juures, kellel aitab metsa langetada ja sõiduvahendeid remontida. “Aga ma ei saa selle eest palka, vaid kuskil kümne euro eest süüa,” kurdab ta. “Lähen hommikul vara tööle. Lõpetan seitsmest või isegi üheksast õhtul, aga palka ei saa,” proovib ta selgitada, miks on sellisesse olukorda sattunud. “Mingit muud tööd siin teha pole.”

Küsimuse peale, miks ta kodukohast ära ei koli, hakkab Aare naerma: “Aga kuhu minna? Linna? Seal ma pean kõigepealt mitme kuu raha sissemaksuks maksma ja hiljem veel üüri. Kust ma saan selle raha?” Sellega nõustuvad mehe pojad, kellest üks elab Tallinnas ja teine Pärnus.

“Pojad mind enda juurde võtta ei saa, sest neil ei ole oma kindlat kodu, vaid elavad tuttavate juures,” ütleb Aare. “Minu olukorrale enam lahendust ei ole. Asi läheb aina hullemaks.”

“Möödunud aastal võeti majast vesi ära, nüüd tassin seda eemalt endale koju. Kord kolme- ja kord viieliitriste purkidega või mõnikord ämbriga,” jutustab ta. “See ongi põrgu, aga põrguski tuleb elada.”

Põrguks nimetab Aare oma kodu, sest peale selle, et majas pole vett ega elektrit, on see liiga lagunenud, et seal elada. “1992. aastal sai meie maja kahjustada, sest katus oli läbi. Vesi sadas sisse – see rikkuski lae ja seinad ära,” seletab ta. “Kord oleks juba tükk alla kukkunud, aga selle plaadiga panime kinni,” näitab üks poegadest. “Mingi aeg saime küll valla abiga uue katuse, aga rohkem keegi meid ei aidanud,” tõdeb Aare ja on veendunud, et abi oleks vaja olnud seinte ja põrandagagi.

“Seinad on niisugused, et talvel jäätub toodud vesi toas ära, sest nii külm on. Põrandaalune vett täis kelder külmub talviti ära, nii et kuuled, kuidas majaseinad praksuvad,” kirjeldab Aare ja lisab, et sellise külmaga magab ta köögis, sest kogu maja ta soojas hoida ei saa. “Ahi kütab ainult kööki. Ja kuigi see on mitu korda sisse kukkunud, siis olen seda parandanud ja nüüd töötab ahi hästi. Teen sellel süüa ka,” viitab ta laual olevatele lihapallidele. “Ahi on ainus, mis töötab.”

Selles, miks kõik allamäge läks, süüdistab Aare saatust ja vallatöötajaid. “Oleksime pidanud rohkem abi saama. Vaid korra tuldi meile arvete maksmisel appi ja siis öeldi, et enam ei aidata. Lõpuks me ei julgenudki enam küsida,” räägib Aare. Ta arvab, et seetõttu kasvas perel kõik üle pea. Viimase hoobi sai Aare, kui ta naine ja lapsed ära viidi: “Ma saan ju aru, et see maja pole elamiskõlblik lastele ega kellelegi teisele. Aga mul ei ole kuhugi minna. Ja ainus viis see üle elada ongi juua.”

Häädemeeste sotsiaalkeskuse juhataja Sandra Rebase kinnitusel on asutusele teada, et Aare elab üürilepingu alusel kolmandale isikule kuuluvas eramus ja on täitmata jätnud kohustuse tasuda elektri ja vee eest, kuigi leping nõuab seda. Rebane kinnitab, et Aare pöördus sotsiaaltöötajate poole 2010. aastal tekkinud vee- ja elektrivõla pärast. Siis määrati talle rahaline toetus võlgnevuse tasumiseks. “Kuid sotsiaaltöötaja sekkumiseta isik vabatahtlikult võlga ära ei maksnud,” selgitab Rebane ja ütleb, et Aare on täiskasvanu, kes vastutab iseenda ja oma pereliikmete eest.

“Kuidas ja mil viisil otsustab isik õigusi nõuda ja kohustusi täita, sõltub valikutest ja on südametunnistuse küsimus,” ütleb juhataja ja lisab, et mehel on alati võimalik muredega sotsiaaltöötaja poole pöörduda, juhul kui ta on ise valmis koostööd tehes lahendusi otsima.

Rebane kinnitab, et kuus aastat tagasi aitasid sotsiaaltöötajad tõesti Aare naisel lastega ära kolida, sest naine avaldas selleks ise mitmel põhjusel soovi. Üks neist oli Aare alkoholilembus. Ja kuigi sotsiaalkeskus on 15 aasta jooksul perega palju kokku puutunud ja nende eluga hästi kursis, ei saa juhataja konfidentsiaalsusnõude tõttu rohkem teemat kommenteerida.