Novembrikuu 19. päev. Külalisi täis teatrimaja. Istun esimeses reas kunagiste kolleegide seas. Meist tagapool on rõõmsate nägude ja uudishimulike pilkudega tüdrukud ja poisid – kõik kooli vilistlased. Meeleolu on pidulik, saal sumiseb nagu mesilastaru. Suma katkestavad lavale astunud neiu ja noormees, kes annavad teada, mida pakuvad järgmised tunnid: täna
Ei saa mitte vaiki olla ...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõelise peomeeleolu loob muusikal praeguste õpilaste esituses. Nähtud on vaeva ja tehtud on tööd. Kaasa paneb elama noorte hea lavaline liikumine, rütmikas laul ja muusika. See on rõõmuküllane meeskonnatöö, siiras ja südamlik soov anda publikule edasi oma arusaama elu kulgemisest. Laul ja muusika on meie koolis alati olnud au sees.
Vilistlaste kokkutulek, mälestused. See on minevik, mis on kõigil omanäoline. Saalis on mitme põlvkonna õpilased. Õppekavad, -metoodika, koolimajad ja ühiskondliku elu korraldus on olnud erinevad, aga ühiseks muudab koolielu õpetaja-õpilase koostöö: mõlemad õpivad ja õpetavad. Kui sellega liitub veel lapsevanem, viib ühistöö oodatud tulemusteni. Põhiline õppevahend on sõna.
Minu mälestused! Mõttesse turgatab õppimisele keskendunud kool: suhtumine, et ainult tõsise tööga saavutatakse häid tulemusi, soov jätkata õpinguid kõrgkoolis, eesmärk osaleda ja saada tunnustatud kohti aineolümpiaadidel, võimalus kaasa rääkida jõukatsumistes rahvusvahelisel tasandil. Saadud tarkus viib elu edasi. Rikkaliku teadmiste pagasi ja tugeva töötahtega õpetajate kollektiiv. Tuntakse vastutust, püütakse arendada oma kooli tunnet. Õpetajateks on saanud hulk kooli vilistlasi. Nende seas on kauaaegne direktor Elmar Roosnagi, kelle huulilt täna kostsid head soovid oma koolile.
Miks küll tullakse tagasi? Tõelist põhjust teab iga tulija ise. Mina pakun põhjuseks kooli siseelu rahuliku toimimise ja omavahelise mõistva suhtluse. Tänu uute mõtete ja võimaluste kaasatoomise eest!
Pidu jätkub rikkalikult kaetud laua ja hõrgutava kohvilõhna saatel, tuletamaks meelde kooli igapäevaelu. Lööme klaase kokku ja soovime kõike head. Tümps meie pea kohal tuletab meelde, et meid oodatakse kohtuma õpilastega. Oh kui armas! Mõnusad soojad terekäed. Tuttavate hulgas pole enam ühtegi põlvpükstes poissi ega pika patsiga tüdrukut. Aeg meie ümber talitab omatahtsi. Ta on meie nägudel viljelnud peengraafikat, piserdanud mõne härrasmehe juustesse soliidset halli. Paljud õpetaja kooliajal lausutud sõnad on saanud uue tähenduse. Selle eest julgetakse olla tänulikud. See tekitab tunde, et sind on märgatud, oled omade keskel.
Mõistan, kui töörohke on olnud praegusele kooliperele õppeaasta algus. Aga pingutuse maandab kordaminek. Aitäh ürituse korraldajatele, aitäh esinejatele! Praegustele õpetajatele soovin jõudu ja oskust leida õige sõna, mis kõnetab tänapäeva õpilasi ja on pisutki abiks noore inimese otsingutele. Vilistlastele soovin rahulolutunnet tööst, head sõna ja elukogenud juhatust lastele ja lähedastele, mõnusaid kokkusaamisi kaasteelistega. Oma Pärnu ühisgümnaasiumile soovin väärikat vananemist! Järgmiste kokkusaamisteni!