Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/06/17/13854649t1hfe3d.jpg)
/nginx/o/2016/12/20/6192613t1h62b4.jpg)
Lewis Carrolli “Alice Imedemaal” lõbus lavastus viib väikesed ja suured vaatajad jäneseuru kaudu maailma, kus aeg ja ruum on sootuks teises mõõtmes ja tähenduses.
“Irvik Kiisu,” alustas Alice üsna ujedalt, sest ta ei teadnud, kas niisugune nimi kassile meeldib, aga see irvitas ainult veel veidi laiemalt.
“Näe, esialgu on ta sellega rahul,” mõtles Alice ja jätkas: “Kas sa ei tahaks mulle ütelda, kuhupoole ma siit peaksin minema?”
“See sõltub suuresti sellest, kuhu sa tahad välja jõuda,” ütles Kass.
“Mulle on enam-vähem ükskõik, kuhu –” vastas Alice.
“Siis ei ole tähtis, kuhupoole sa lähed,” sõnas Kass.
“– kui ma ikka kuskile jõuan,” lisas Alice seletuseks.
“Oh, selle peale võid kindel olla,” ütles Kass, “kui sa ainult kõnnid küllalt kaua.”
(Lewis Carrolli “Alice Imedemaal”, Tänapäev 2008, lk 82–83)