Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
/nginx/o/2016/12/28/6209947t1h3885.jpg)
Tallinna maantee äärse maja ühtlane silikaatkivi on kitsam nõukogude ajal tehtust ja räästaalune karniis kunstipäraselt laotud, koolihoone on valminud Pätsu-aegses Eesti Vabariigis 1938. aastal. Lihula muusika- ja kunstikool on töötanud maja ülakorrusel veerandsada aastat, all asub raamatukogu.
“Lapsi ja täiskasvanuid õpib meil 90. Muusikaosakonnas on lapsi rohkem, kunstiosakonnas vähem, sest kunstiringid on üldhariduskoolideski, aga pilli tahetakse õppida spetsialisti käe all,” räägib kooli direktor Piia Saak kõndides piki koridori, mille seintel on õpilaste maalitud lõputööd ja seina ääres seisavad toolid nagu kunstiteosed.