Murrangulised sündmused Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas on võrreldavad sellega, mis leidis aset 1989. aasta sügisel, kui kukutati Ida-Euroopa kommunistlikud diktatuurid, näevad Rootsi suured päevalehed sarnasusi praegu toimuva ja üle 20 aasta tagasi juhtunu vahel.
Võrreldavad sündmused, kuid siiski erinevad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes tahab leida paremat võrdlust, peab ajas tublisti tagasi minema. 23. oktoobril 1989 marssis 300 000 rahumeelset demonstranti läbi Leipzigi, hüüdes: ”Meie oleme rahvas!” 9. novembril varises Berliini müür.
28. jaanuaril 2011 “voolas“ kümneid tuhandeid egiptlasi üle 6. oktoobri silla Kairos. Nad hüüdsid ”Horeya, biladi” (”Vabadus, minu maa”). 11. veebruaril astus tagasi president Hosni Mubarak.
1989/2011
Teine sarnasus seisneb selles, et muudatused on olnud nii kiired, et elukutselised arvajad ja poliitikud pole suutnud sündmuste arenguga hästi sammu pidada.
1990. aastate algul kinnitas Rootsi välisminister Sten Andersson, et Eesti, Lätit ja Leedut ei saa vaadelda NSV Liidu okupeeritutena. Praegu on Rootsis sattunud rambivalgusesse välisminister Carl Bildt samasuguse lollusega, olles teinud avalduse, et Liibüas ”ei saa toetada seda ega teist”. Seda on tõlgendatud huvipuudusena võitluse vastu, mida Liibüa opositsioon peab rõhuja Muammar al-Gaddafiga.
Nii Ida-Euroopas kui Lähis-Idas on tegemist olnud doominoefektiga: ühes riigis alanud ülestõus levib teise.
Kui süveneda ajaloolaste ja politoloogide artiklitesse, mis kahe ülestõusuga seoses on kirjutatud, ilmneb suuri erinevusi.
Enamikus Varssavi pakti riikides, näiteks Poolas, Saksa DVs ja Tšehhoslovakkias, leidus teisitimõtlejaid, kes olid valmis võtma poliitilise vastutuse. Protestid Tuneesias, Egiptuses ja Liibüas on aga sel määral detsentraliseeritud, et raske on otsustada, kes on nende sündmuste taga.
Araabia kevad
Veel üks erinevus on USA roll. Kui Ida-Euroopa rahvad Moskva valitseja vastu tegutsema hakkasid, toetas neid USA. Valge Maja võis näha, kuidas leppimatu vaenlane Nõukogude Liit närtsis koos Varssavi pakti vasallriikidega.
Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas mässab rahvas oma valitsejate vastu, kellel on olnud USA õnnistus, sest neid on vaadeldud kui kaitset islamismi vastu.
Kes otsib rohkem võrdlusi Araabia kevadeks nimetatu ja ajalooliste süsteemide muutuste vahel, satub 1848. aasta Euroopasse. Siis nõudis rahvas Prantsusmaal keisrivõimu demokratiseerimist ja reforme Austria-Ungaris.
Ameerika ajaloolane Anne Applebaum kirjutas The Washington Postis, et 1989. aasta revolutsioonil oli ühine nimetaja: NSV Liit lõpetas naaberriikide kommunistlike diktaatorite toetamise.
Protestid Araabia maailmas käsitlevad rohkem majanduslikke, tehnilisi ja demograafilisi muudatusi ja on riigiti erinevad, mistõttu võrdlus 1848. aasta revolutsiooniga on täpsem.
Inimestele Araabia maailmas võib see paista masendavana, kuna radikaalsed muudatused Euroopas 150 aastat tagasi jäid tegemata. Alles pärast mitut sõda ja pikki võitlusi saadi 1848. aasta sündmustele hakata vaatama kui õnnelike muutuste algusele.
Inimeste silmad olukorra suhtes Araabia riikides on avanenud ja märgata on kriitilisi väljendusi USA Araabia-poliitika kohta.