“Lood niisugusest lapsepõlvest, kus vanemad olid alkohoolikud ja magasid kraavis. Lasteaiaeas laps oli üksi kodus, tal polnud midagi süüa ja ta nuttis end magama sellepärast, et kedagi ei tulnudki kunagi. Toad olid külmad ja keegi ahju ei kütnud. Loomulikult võtavad need lood pisara silma nii intervjuu ajal kui pärast selle peale mõeldes,” räägib Lill.
Lavastaja meelest on väga eriline, kui inimene, keda sa ei tunne, räägib sulle oma eluloo. “Ja ütleb siis veel, et “mul on ravimatu haigus – vähk, et enam ei ole kaua jäänud”. Need on need hetked, kui on raske jääda intervjueeritava-intervjueerija situatsiooni,” mõtiskleb lavastaja.