Põllult leitud aarde kohal lasub ikka saladus

Vaagna keskel on ringiga ümbritsetud reljeef neitsi Maarja kuulutamise stseeniga. Vasakul põlvitab peaingel Gabriel, hoides käes liiliakujulise otsaga skeptrit, paremal neitsi Maarja lugemis- või palvetamispuldi taga. Reljeefi ülaosas on kujutatud Püha Vaimu tuvi, kellest lähtub Maarja suunas kiirtepärg, sümboliseerides Maarja patuta eostamist. Foto: Mailiis Ollino

Tõenäoliselt põllult leitud ja saladuslikult muuseumisse sattunud mitmesaja-aastane ristimistaldrik ja küünlajalad on pärast konserveerimist Pärnus tagasi, kuid vara päritolu kohal heljub endiselt saladusloor.

Tunamullu jõulupühade aegu toodi Pärnu Eliisabeti kirikusse ristimisvaagen ja neli küünlajalga, mille hobiarheoloogid väidetavalt põllule olid jätnud. Pole teada, kes leiu kirikusse toimetas ega kust esemed leiti, kuid Pärnu praostkonna praosti Enn Auksmanni jutu järgi jäävat leiukoht Audru valda.

Tänavu aprilliks jõudsid pealinna Kanuti keskuse restauraatorid põlluaarde puhastamisega lõpule ja esemed hinnati muinsuskaitse ekspertiisis. Pärnu muuseumi peavarahoidja Ülli Kondi sõnutsi selgitas uurimine välja, et ristimisvaagen pärineb 16.–17. sajandist ja on vanusest tingituna kultuuriloolise väärtusega, ent mitte haruldus.

Ekspertiisi andmetel on samalaadseid messingvaagnaid Euroopas säilinud arvukalt, eriti Saksamaal ja Põhjamaades. Neid valmistati masstoodanguna pikema perioodi jooksul, 15. sajandi teisest poolest umbes 17. sajandi keskpaigani peamiselt Lõuna-Saksa linnades.

Arvata võib, et vaagnat kasutati mõnes Pärnumaa kirikus, aga millises, pole täpselt teada. Ülli Kont

Seni pole tuvastatud, millises Eesti kirikus kõnealust vaagnat tarvitati ja mis asjaoludel see põllule sattus. Kont selgitas, et väärtuslikud esemed maeti vanasti tihtilugu segastel aegadel või sõja eel, et kaitsta vara riisujate eest. “Arvata võib, et vaagnat kasutati mõnes Pärnumaa kirikus, aga millises, pole täpselt teada,” sõnas ta.

Pärnu muuseumi arheoloogiakogu hoidja Margo Samorokovi väitel tõuseks eseme ajalooline väärtus, kui tuleks välja, millisele kirikule ristimisnõu kuulus. Kui teataks, kustkandist asjad maa seest välja tulid, annaks seegi kätte niidiotsa, selgitamaks vaagna päritolu. “Eseme kontekst on oluline,” põhjendas Samorokov.

Vaagnaga koos leitud küünlajalgade vanus pole teada, aga ilmselt kuulusid needki kirikuvara hulka. “On võimalik, et asjad on pärit samast kirikust,” lausus Kont.

Kont avaldas lootust, et asjade päritolu võib veel selguda, sest kirikuvara on enamikus registritesse kirja pandud. Kui mõni seni teadmata nimekiri välja tuleb, võib ilmneda müstiliste leidude omanik.

Muuseumi arheoloogiakogu hoidja ütlust mööda leiavad inimesed vanu esemeid maa seest kogu aeg. Enamasti satuvad nende peale detektoristid, juhuleide eriti palju pole. Üks suuremaid kogemata avastatud leide oli 2008. aastal omaaegse Napsu küla lähedalt metsast Reiu jõkke suubuva oja kaldalt, kui Rein Roodus märkas oma kalaretkel ojakaldas säranud hõbemünti ja teatas sellest Pärnu muuseumi. Leiukohal tehti kaevamised ja nii tuli päevavalgele Napsu aare, mis sisaldas 58 hõbemünti ja sõlg 18. sajandi algusest.

Sügisel tuleb Pärnu muuseumis näitus maapõuest leitust. “Leide on viimastel aastatel palju, muu hulgas ajalooliselt väärtuslikke esemeid. Üritame need muuseumis välja tuua,” avaldas Samorokov. Tema sõnutsi on metallidetektori kasutamine asjade otsimisel väga populaarseks muutunud. Hobiarheoloogina tegutsemine eeldab vastavat luba ja läbitud muinsuskaitsekoolitust.