Turvatöötaja peab kahtlustama igaüht (2)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Pilt on illustreeriv
Pilt on illustreeriv Foto: Turvakaamera

Kell saab kümme, kui laupäeval Pärnu Port Artur 2 kaubamajja sisenen.

Kiirel sammul jõuan poe infoleti juurde, kus kohtun turvatöötaja Kerliga, kellega täna Konsumi poes korda valvama hakkan. Turvatöötaja ametit kaks aastat pidanud ja maadlust harrastav Kerli määrati mind juhendama oma tublide töösaavutuste tõttu.

Nimelt oli Kerli mõne aja eest võtnud vahele mehe, kes oli korvi pistnud kaupa pea 300 euro eest ja lootis toodete eest maksmata väljuda kaupluse sisenemisväravate kaudu. Kerli nurjas mehe plaani. “Aga ta ütles mulle, et tuleb tagasi, paneb teise jope ja tuleb,” meenutab Kerli.

10.15 algab tööpäev. “Kes küll kella kümne ajal laupäeval poes käib?” pärin turvanaiselt, kes teatab, et varastel hommikutundidel tuiavad poes enamasti alkoholikuradi küüsis vaevlevad inimesed, kes kannatamatult kella kukkumist ootavad, et märjukese järele rutata.

Kerli on kahe tööaasta jooksul nii mõndagi näinud. Muu seas algklassilast, kelle vanem oli poodi õlut varastama saatnud.

Just seetõttu võtame kohad sisse esimeses valvepunktis, alkoholinurgas. Uurin Kerlilt, keda ta kahtlustab ja miks, kuidas käitub, kui keegi kahtlane tundub. “Kahtlustada tuleb kõiki,” vastab ta, lisades, et siin ei loe riietus või vanus. Kahtlustäratavaks peab pidama lapsi, noori, lapsevanemaid, pensionäre, isegi poetöötajad.

Kerli on kahe tööaasta jooksul nii mõndagi näinud. Muu seas algklassilast, kelle vanem oli poodi õlut varastama saatnud. Osa vanemaid peidab noosi lapsekärru. Mõni pensionär pistab kauba varem ostetud Konsumi kilekotti ja loodab sellega jätta mulje, justkui oleks toodete eest maksnud. “Kõige levinum koht, kuhu saaki peita, on püksivärvel, mille vahele pudel pistetakse,” lausub Kerli ja teeb ettepaneku poele tiir peale teha. “Kaup peidetakse käisesse, kapuutsi,” loetleb ta. “Kui ma kedagi märkan, astun ta juurde. Ma ei puutu inimest, vaid palun ta turvaruumi ja lasen tal asjad ise välja tõsta.”

Märkame alkoholiletis edasi-tagasi sammuvat paari, kes mitut pudelit tõstavad, kuid midagi korvi ei pista. “Ehk ma süüdistan asjata, aga mulle tundub, et nad käituvad kahtlaselt,” annan Kerlile märku, oskamata põhjendada. “See pole halb sest, nagu ma ütlesin, siin tulebki kõiki kahtlustada,” leiab paariline ja jääb neist mõne meetri kaugusel seisma. Pea kümne minuti järel lahkub paar ühtki jooki korvi pistmata.

Ja juba kutsub Kerli mind edasi. Nimelt on poodi saabunud turvatöötajatele tuttav narkomaan. “Mõne aasta eest oli tal probleeme, minu ajal pole ta midagi võtnud,” tõdeb ta, kuid ei lase meest ikkagi silmist. Pikk nahktagi seljas, kapuuts peas, tuiskab mees ühe riiult vahelt teise juurde. Paistab, et ta on jälgimisest häiritud. “Ta liigubki väga kiiresti,” seletab Kerli, hoiatades, et kui meest pingsalt jälgida, võib ta ärrituda. “Ta on nähvates küsinud, miks teda jälgitakse.”

Missugune on olnud kõige jubedam kogemus või seik? “Üks hullemaid oli mu kolleegil, kes pidi poest ära viima mehe, kes ei suutnud häda kinni hoida, nii et see jõudis püksisäärest põrandale,” jutustab Kerli. Õnneks pole temal nii halba kogemust olnud. “Mul oli juhtum, kui võtsin ühe mehe vahele, viisin ta turvatuppa ja nagu ikka kutsusin politsei. Selleks ajaks, kui politsei kohale jõudis, oli mees otsustanud oma telefoni enda sisse ära peita.”

Kaupluses ringi tiirutanud, tunnen, kuidas mu jalad tuld löövad, ehkki möödunud on alles mõni tund. Kerli selgitab, et tavaliselt saab ta vahepeal töötajate ruumis kaamerate taga istuda, ent mulle ei tohi salasilmade asukohta avalikustada, nii et täna me sinna ei lähe.

Mõne aja pärast jookseb Kerli juurde poe lihaletis töötav naine, kes kurdab, kuidas pensionär tooted korvi asemel kotti pistab. Seda naist Kerli juba teab. “Ma olen talle mitu korda öelnud, et ta korvi kasutaks, kuid ta eelistab oma kotti. Aga alati on ta kogu kauba kassalindile tõstnud ja selle eest maksnud,” selgitab Kerli. Nii teeb pensioniäriproua selgi korral.

Möödas on viis tundi. Tänan Kerlit silmi avava kogemuse eest. Tubli turvanaine, kel tööpäeva lõpuni veel seitse tundi, jääb minust kauplust valvama.

Tagasi üles