Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vahtramäe Emiliga igav ei hakka

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Kindlasti pole laste kõik vembud seotud tähelepanuhäiretega, kuid ATHga lapsed saavad pahanduste eest vanematelt võtta erakordselt tihti. | FOTO: Reena Liigus

Aktiivsus-tähelepanuhäirega laste impulsiivsus ja mõtlematus tekitavad probleeme nii kodus kui koolis. Samal ajal on väikeste aktivistide uudishimu ja elurõõm paljuski edasiviiv jõud.

Eesti Lastefondi korraldatud koolitusele “Aktiivsus-tähelepanuhäirega (edaspidi ATH) lapse toetamine kodus, lasteaias ja koolis” Pärnu maavalitsuse saalis kogunes suur hulk lapsevanemaid ja õpetajaid, kes iga päev väikeste rüblikutega tegelema peavad.

Teabepäeva juhatasid Eesti Lastefondi juhataja Sirje Grossmann-Loot ja projektijuht Liis Saarna, koolitus toimus Euroopa sotsiaalfondi projekti “Tugistruktuurid hüperaktiivsetele koolilastele” toetusel.

Edaspidi on plaanis Pärnus luua tugigrupp ATHga laste vanematele.

Kasvatamatus või eripära?

Tegemist on ühe levinuma lapse- ja noorukiea psüühikahäirega, mis põhjustab märkimisväärseid toimetulekuraskusi lapse eri tegevusvaldkondades õppimisest suhtlemiseni. Häire põhitunnusteks loetakse tähelepanupuudulikkust, motoorset üliaktiivsust ja impulsiivsust.

ATH põhjused arvatakse olevat 70–80 protsenti geneetilised, kuid häire avaldumist mõjutavad raseduse ja sünnituse kulg, traumad, mis põhjustavad otsmikusagara kahjustusi, elumuutused, nagu kolimine või vanemate lahutus.

Häiret esineb seitsmel kuni 12 protsendil inimestest, poistel diagnoositakse seda tunduvalt rohkem. Tüdrukutel avaldub ATH pigem kehvas tähelepanuvõimes.

Tunnused avalduvad tavaliselt esimese viie eluaasta jooksul, aga kõige rohkem diagnoositakse häiret kaheksa- kuni kümneaastastel koolilastel. Umbes poolel juhtudest kandub ATH täiskasvanuikka.

Lastel ja noorukitel, kes jäänud adekvaatse ravita, on suur käitumishäirete ja sõltuvusprobleemide tekke ja täiskasvanueas antisotsiaalse isiksuse kujunemise risk.

ATHga lapsi on aastaid peetud ulakateks ja halvasti kasvatatud jõnglasteks. Praegu ollakse seisukohal, et sellistele lastele on iseloomulik ajutegevuse eripära ja isegi kui laps püüab olla tubli ja sõnakuulelik, ei pruugi see alati õnnestuda.

“Oma osa keskkonnal ja kasvatusel kindlasti on, aga diagnoosi ei panda kergel käel ja kindlasti pole iga püsimatu laps veel ATHga,” kinnitas Liis Saarna. Tema väitel jälgib psühhiaater lapse käitumist vähemalt pool aastat, enne kui diagnoos kinnitust leiab.

Rüblikud ja unistajad

ATH-l on kaks poolust: ühelt poolt impulsiivne käitumine, teisalt kergesti hajuv tähelepanuvõime, mis võib kaasa tuua hoopis uneleva ja unistava olemise.

Saarna sõnutsi võib sellist last võrrelda Astrid Lindgreni loodud tegelaskuju Vahtramäe Emiliga, kelle emal kodus virn vihikuid poja pahanduste kirjeldustega.

ATHga laps on põhiolemuselt püsimatu ja tal on raske oma tegevust lõpetada, olgu see siis kätepesemine, matemaatikaülesanne või planguvärvimine. Vaid hetkes elavatel lastel on keeruline oma toiminguid juhtida ja planeerida, minna üle ühelt tegevuselt teisele, näiteks lõpetada mäng ja panna õueriided selga.

Pidevalt juhtub ATHga lastega õnnetusi ja pahandusi, sest nad ei suuda oma tegutsemise tagajärgi ette näha – enne teevad ja siis mõtlevad. Kuigi nad on vilkad toimetama ja jooksma, võivad esineda kohmakus ja peenmotoorikaprobleemid.

Mõni laps armastab süüa väga ühekülgselt, ei soovi tunda uusi maitseid. Ette tuleb kummalist valutundlikkust näiteks juuste kammimise ja küünte lõikamise suhtes, mõni rõivamaterjal tundub neile väga ebamugav.

Koos ATHga võivad esineda käitumishäired: sõnakuulmatus, agressiivsus, lugupidamatus täiskasvanute vastu.

“Kindlasti on oluline selline käitumine kontrolli alla saada,” rääkis Grossmann-Loot. “Neil on suur tähelepanuvajadus, aga tihti pälvivad nad negatiivset tähelepanu. Agressiivsus võib olla kaitsereaktsioon väljaelamata tunnetele, pettumusele ja tõrjutusele.”

Kool paneb pere proovile

Tihti vajavad ATHga lapsed koolipikendust, sest nende aju osad, mis vastutavad tähelepanu ja enesekontrolli eest, arenevad eakaaslastest aeglasemalt.

“Kooliminekut kardavad ATH-laste vanemad hullupööra,” kirjeldas Grossmann-Loot vanemate hirme. “Õppimisraskusi on koolis 90 protsendil neist lastest, kuigi nad on taibukad ja normaalse intellektiga. Vanemad püüavad tavaliselt neile võimalikult palju oskusi enne kooli selgeks õpetada, et õppimine kergem oleks.”

ATHga lapsed on aastate jooksul ohtralt halle juukseid toonud nii lasteaia- kui kooliõpetajate kiharatesse.

Laps justkui ei kuule, mis õpetaja räägib, ta ei suuda pingis rahulikult istuda, segab tundi, käitub mõtlematult, ei soovi osaleda grupitöös, ei leia oma asju üles, unustab kõike, hilineb pidevalt, tundub hoolimatu ja kannatamatu. Räägib valju häälega ja palju, kuid probleeme on õpitu üldistamise ja ümberjutustamisega, sest ta ei suuda näha tervikpilti, teeb ohtralt hooletusvigu.

Õppides kinnistuvad tal raskustega faktid lühimälust pikaajalisse ja ülesannete lahendamine käib suure kiiruga: enamasti vastab veel enne, kui õpetaja küsimusega lõpuni jõuab.

Abiks teraapia ja tabletid

ATH ravis on kõige tähtsamad käitumist mõjutavad teraapiad, mis aitavad lapsel end paremini mõista ja kaaslastega hakkama saada. Oluline on sotsiaalsete oskuste treenimine, abiks võib olla pereteraapia, sest ATHga lapsega on raske kogu perel.

Oma roll on toitumisel: lapse menüüst soovitatakse kõrvaldada kõikvõimalikud sünteetiliste värv- ja magusainetega joogid ning maiustused, kalorirohked magustoidud.

Kui kõik see ei anna tulemusi, rakendatakse medikamentoosset ravi, tavaliselt psühhostimulaatoreid. Ravimid ei tekita sõltuvust, kuid esineda võivad kõrvaltoimed. Ainult tablettidest ei piisa, laps peab ise teadvustama, miks ta nii käitub.

Grossmann-Loot nimetas lapse koduse toimetuleku alusena rutiini ja järjepidevust, reegleid, mille täitmist peavad nõudma kõik pereliikmed. “Kindel päevakava on kõige alus, ülioluline on minna õigel ajal magama,” kinnitas koolitaja. “Väljapuhanud lapsel on koolis ja lasteaias tunduvalt kergem ja õpetajadki on tänulikud.”

Grossmann-Loodi jutu järgi ei tasu ATHga laste vanematel siiski meelt heita, sest need lapsed on loomingulised, uudishimulikud ja kallistavad lähedasi, nii et ribid ragisevad. “Uudishimu on ühiskonnas edasiviiv jõud,” julgustas koolitaja vanemaid. “Korrektseid ametnikke neist ei saa, miks mitte aga näiteks riskialtid ärimehed või leiutajad.”



Nõuanded lastevanematele

Õpetage lapsele riietumistehnikat ja ostke rõivad, mida tal endal kerge selga panna. Õhtul pange rõivad valmis selles järjekorras, kuidas need selga pannakse. Vanema ootused peavad vastama lapse eale ja arengutasemele. Toetage lapse iseseisvat tegutsemist, aga mõelge ka sellele, kui palju ta vajab veel täiskasvanu abi.

Õueskäimine olgu päeva kindel osa, kuna see annab võimaluse kulutada energiat ja liikuda.

Lapsi rahustab vesi ja veega mängimine.

Koolilaps võiks istuda õpetaja lähedal, et oleks pidev silmside, pinginaabriks rahulik õpilane, seinad ja töölaud vabad liigset tähelepanu äratavatest materjalidest.

Pikad ülesanded jagage osadeks, et laps näeks töö lõppu ja tulemust. Kasutage koos suuliste juhenditega ka kirjalikke.

Leppige klassijuhatajaga kokku, et ta aitaks jälgida, kas lapsel saavad kõik kodused tööd ja vastamiste ajad päevikusse kirja.

Leppige lapsega kokku koduste ülesannete tegemise aeg ja reeglid ning muutke need igapäevaseks. Las laps ise ütleb, kuidas tal on kõige parem õppida.

Hüperaktiivsele lapsele sobib arvuti, mis mitte ainult ei motiveeri, vaid sobib tema tajulaadiga: esitab materjali liigendatuna, annab kohe tagasisidet ega sõima. Leppige kokku igapäevase arvutikasutamise aeg.

Seadke sisse regulaarsed kohtumised õpetajaga ja leidke viise, kuidas teineteist aidata.

Allikas: aktiivus- ja tähelepanuhäirele pühendatud koduleht www.ath.ee.

Tagasi üles