Šaakali küttimisaeg nihkub paar kuud ettepoole

"Pean lambaid hoidma kodu lähedal koplis, selle asemel et nad rannakarjamaad madalmuruseks näriksid, sest šaakalite kahjud ületavad igasuguse piiri," ütleb Tautsi talu peremees Urmas Aava. Foto: Urmas Luik

Õhtupimeda hakul kõlab üle küla vali kiunuv pikk ulgumine, millele vastab kohe järgmine – see juba nagu iseenesest meie loodusesse kuuluv häälitsus paneb lambakasvatajate vere tarretama, sest kuulutab, et šaakalid alustavad jahti.

Piirumi küla Tautsi talu rannakarjamaal kahanes Teksli tõugu lambakari läinud suvel 21 talle võrra. Peasüüdlane on koerlaste sugukonda kuuluv kõigesööja kiskjaline, kelle neelud käivad sitikate kõrval magusa liha järele.

"Šaakalid viivad väiksemad talled minema nii, et midagi ei leia, ja suuremad söövad täiesti puhtaks, nii et põhimõtteliselt jäävad järele ainult selgroog ja nahk, kui keegi neid söömingu ajal ei sega," räägib taluperemees ja tõulambakasvataja Urmas Aava. "Talled olid vanuses kuust kuni viie kuuni, aga nad käisid ka koplis suurte jäärade kallal, ainult et neist ei käinud neil jõud üle, vigastasid natukene ja ravi järel jäärad paranesid."

Majanduslikku kahju annab kokku arvestada, teades, et tõuloomana müüdud ute eest makstakse keskmiselt 150 eurot ja valikjäärade eest kuni 400 eurot. Lambapidaja moraalset kahju ei anna ühtegi rahaühikusse rehkendada. Kui lamba kallal käib karu, ilves või hunt, hüvitab riik kasvatajale kahju, šaakalit kahjutekitajate hulka pole arvatud.

Tegemist on liigiga, kes võib suuresti mõjutada meile omast linnustikku ja väljakujunenud toitumisahelaid. Tõnis Korts

"Keskkonnaamet ütleb, et see on karjaomaniku probleem ja tehke ulukikindlad aiad. Aga šaakal kaevab ennast aia altki läbi, see tähendab, et tuleb poolteist meetrit kõrge võrk ja osaliselt maa sisse, kuid mere ääres on see võimatu: seal käivad tormid üle ja igal sügisel pead aia kokku korjama. See on majanduslikult täiesti mõttetu ning otstarbetu," nendib Aava.

Aita-ennast-ise-põhimõttel nosivad Tautsi talu veerandsada talle, utte, jäära kodulähedases teedega ümbritsetud koplis ja ööbivad laudas suletud ukse taga, selle asemel et hoolitseda looduslike muruniidukitena poollooduslike koosluste eest ja taastada kurvitsaliste pesitsuspaiku.

Aava jutu järgi on suvelgi öösiti laudas kinni lammastel immuunsüsteem rikutud ning sigivus ja kasvukiirus väiksem võrreldes ajaga, mil šaakalid Liivi lahe roostikus veel võimust polnud võtnud.

"Riiklikult on vaja kiiresti seadustada kaks meedet: esiteks lambakasvatajatele šaakali tekitatud kahju hüvitamine ja teiseks antagu selle kiskja aastaringne küttimisluba," arvab Aava vajalikeks abinõudeks.

"Šaakal on väga kaval loom: tema küttimine vajab väga suurt visadust ja jahimeestelt järjepidevust. Olen ise kaalunud jahimeheks hakkamist, et seda kiskjat ohjata. Seda enam, et kui Pärnumaal kütiti läinud jahiaastal kokku 14 šaakalit, lasti pool neist ehk seitse minu juures."

Kihnu väina ääres Värati külas kannatab šaakalite röövretkede käes Reinu talu, mille põhitegevus on lambakasvatus. Peremees Aro Kütt kõneleb, et võttis kasutusele kuluka ettevõtmise ja vedas rannakarjamaal kilomeetritepikkuse võrkaia alla tiheda traatvõrgu, et kiskjad ei saaks ennast enam kergesti aia alt nagu uruloomad läbi kaevata.

"Taotlesime šaakali küttimiseks väljaspool hooaega erandkorras jahipidamise luba, aga seda keskkonnaamet meile ei andnud, sest kahju polevat küllalt suur. Aga kui šaakal viib talle minema, kuidas ma tõestan, et see oli tema?" küsib Kütt.

Küti jutu järgi pole sel suvel viidud lambaid karja laidudele, sest seal oleks tulnukkiskjatel lausa pidu ja karjakoertest ei teeks nad väljagi. Mitu lääneranniku lambapidajat on tegevuse lõpetanud, kuid nagu rääkis Läänemaal Hanila valla Kopli talu peremees Peep Hallik, noolivad šaakalid nüüd sealkandis lihaveisevasikaid.

Lambapidajad kahtlustavad, et harilikku šaakalit kaitseb meil Euroopa Liidu loodusdirektiiv, eriti aga selle viies osa, millesse on kantud liigid, kelle kaitseks peab riik kehtestama kaitsemeetmed, sest nad on liidus hävimisohus.

"Šaakali arvukus Eestis kasvab, seega ei saa me rääkida hävimisohust ja veel vähem kaitsemeetmete rakendamisest. Küttimisaeg on talle määratud siseriikliku otsusega uluki bioloogilist aastaringi arvestades," lükkab keskkonnaministeeriumi pressiesindaja Kadri Kauksi vahendusel ümber väite, nagu lähtutaks meie kodumaal šaakali kaitsel Euroopa Liidu loodusdirektiivi viiendast lisast, millesse on kantud riiklikku kaitset vajavad liigid.

Väidetavalt lõuna poolt sisserännanud nuhtluslooma võib küttida 1. novembrist veebruari lõpuni, jahihooaja pikendamise trummi on löönud lambakasvatajad ja kütidki. Sel nädalal väljendas Eesti jahimeeste liidu juhatus suurt muret šaakali arvukuse plahvatusliku suurenemise üle ja kinnitas, et naaberriikide kogemustele tuginedes on tulnuklooma vaja ohjata ja küttimisaega pikendada.

"Võttes arvesse šaakali arvukuse jätkuvat tõusu ja tema levikuala laienemist, muudetakse talle kehtestatud jahiaega, pikendades seda kahe kuu võrra. Uue eelnõu kohaselt algab küttimine 1. septembrist ning eelnõu on kooskõlastusringil ja jõustub tõenäoliselt 1. septembrist," vahendab Kauksi keskkonnaministeeriumi tegutsemist.

Kui üle-eelmisel jahiaastal kütiti kuus šaakalit, lasti neid eelmisel juba 32 ehk üle viie korra rohkem. Uue eestimaise liigina hinnati jahitrofeede hulgas esimest korda Lääne- ja Pärnumaalt kütitud šaakalite koljusid. Eesti tipptrofeeks osutus Läänemaa jahimehe Tarmo Mängeli mullu Massu jahipiirkonnas kütitu kolju.

"Küsimus ei ole ainult maamajandusele tekitatud kahjudes, vaid tegemist on liigiga, kes võib suuresti mõjutada meile omast linnustikku ja väljakujunenud toitumisahelaid," tõdeb jahimeeste liidu tegevjuht Tõnis Korts.

Rannikuala loomapidajad, Tautsi talu peremees nende hulgas, kinnitavad nagu ühest suust, et šaakali leviku järel on tuntavalt vähenenud maas pesitsevate mere- ja rannikulindude hulk, sest nad lähevad kõigetoidulise looma kõhutäiteks. Kuulda-näha pole kiivitajaid, tiire, kajakaid. Süüd ei saa ajada rebaste peale, sest neidki pole enam märgata.

"Seda väidet kinnitada küll ei saa," märgib Kauksi.

"Matsalus, kus šaakalil on meie mõistes kõige pikem staaž, on pigem näha vastupidist: ornitoloogide hinnangul on rannaniitude lindude pesitsusedukus suurenenud ning jahimehed ja looduskaitsjad on seal piirkonnas pigem täheldanud väikekiskjate nagu rebaste ja kährikute arvukuse kahanemist. See tähendab, et šaakal on nad piirkonnast välja tõrjunud," väitis Kauksi.

Harilik šaakal

• Avastati Eestis veebruaris 2013. aastal Matsalu rahvuspargis, kui jahimehed tabasid noore emase šaakali.
• Pärnumaal kütiti esimene šaakal Häädemeeste vallas Rannametsa kandis 2013. aasta detsembris.
• Hea kohanemisvõimega kõigesööja.
• Jahiuluk 2016. aastast, jahti võib šaakalile pidada 1. novembrist veebruari lõpuni.
• Kooskõlastusringil on määrus jahihooaja pikendamiseks kahe kuu võrra, see tähendab jahti võib hakata pidama 1. septembrist.
• Jahiaastal 2015/2016 kütiti kuus šaakalit, 2016/2017 aga 32 šaakalit.
• Keskkonnaagentuuri ulukiseire andmetel elab Eestis kümme šaakalipesakonda, pesakonna suuruseks arvatakse viis isendit.

Andmed: Pärnu Postimees