Kihlepa sigalasse võis katk trügida põhupalliga

Kihlepa külas hoiatab karm kiri taudiohust. Juuni keskel hukati 3400 siga ja loomapidajate moraalne kahju on majanduslikuga võrreldes mõõtmatu. Foto: Urmas Luik

Rapsikollaste farmihoonete kohal pikeerivad suitsupääsukesed, rahvuslinnuna ei tea nad Kihlepas midagi hävingust, mis viis põletusahju 3400 kärssnina ja jättis mitu inimest igapäevase leivata.

Pommuudisena levis juuniküüditamise aastapäeval üle riigi uudis, et Audru vallas Kihlepa sigalas suurenes sigade suremus ning veterinaar- ja toiduamet (VTA) kinnitas karmi diagnoosi, kuigi ekspertkomisjon hindas vaid kolm ja pool kuud tagasi OÜ Lõpe Agro tootmiskompleksi kõrge bioohutusega farmiks. Maavanem Kalev Kaljuste kehtestas samal päeval, 14. juunil oma korraldusega haiguskolde karantiini ja järelevalve.

Heinakuu algusekski ei ole epidemioloogiline uuring andnud vastust, kuidas haigustekitaja turvatud uksest sisse pääses. Oletatakse, et viirus jõudis farmi imepisikese nakatunud koeosaga, mille toimetas edasi näiteks farmisisene väiketraktor. Seesama pidevalt desinfitseeritud traktor vedas põhurulle, mis olid tehtud Lõpe Agro põldudel enne Aafrika seakatku avastamist maakonnas.

“Kuna haigestumine sai alguse kõige otsapoolsemast alast, võime vaid oletada, et nakkus tuli sisse ukseava kaudu, kui põhurulli sisse toodi,” märkis Lõpe Agro juhatuse liige, hariduselt veterinaararst Mare Noot. “Võib-olla lendas üle territooriumi vares, kellel oli noka vahel metsseakorjusest saadud koetükike ja miskit pudenes tema noka vahelt ... Putukaid ja närilisi farmis ei olnud, nii et nemad on nakkuse edasikandjatena välistatud.”

Seni, kui sigala tara taga surevad metssead katku, ei ole ükski farm 100 protsenti haiguse suhtes kaitstud. Olev Kalda

Maaülikooli veterinaarepidemioloogia professori Arvo Viltropi seletuse järgi on katku levikul kaks lainet: üks juunist augustini ja teine novembrist jaanuari lõpuni. Suvel kiireneb viiruse levik, sest emised lähevad põrsastega liikvele, algab uute karjade moodustumine ja sagenevad kontaktid eri rühmade vahel.

“Sügistalvist leviku kiirenemist seostame eelkõige intensiivse küttimisega, mille tulemusena satub nakatunud loomade verd paratamatult keskkonda ja saastunud paik jääb mitmeks kuuks nakkuse allikaks. Intensiivne küttimine suurendab ka loomade liikuvust, mis omakorda soodustab nakkuse levikut,” väitis Viltrop.

Professori jutu järgi nakatuvad kodusead peaaegu eranditult suvekuudel, sest siis ristuvad inimese ja metssigade teed tihedamini kui talvel. Tehakse silo ja heina, lõigatakse vilja ja metssead käivad põldudel kõhtu täitmas. Sigalaid teenindav transport ja inimesed liiguvad sageli samadel teedel, kus põllumasinad, või kasutatakse neidsamu seadmeid sigalate teenindamiseks.

“Nii toimubki suvekuudel ilmselt kergemini veokite, aga ka inimeste kehakatete saastumine viirust sisalduva materjaliga ja see kandub sigalate territooriumile ning edasi sigalatesse. Aga sama võib juhtuda talvelgi, nagu tõestavad juhtumid lõunanaabrite juures,” nentis Viltrop.

VTA peadirektori asetäitja Olev Kalda tõdes, et kuna viirusega on saastunud farmi piiravast tarast väljapoole jääv keskkond, ei taga kõrgemgi bioohutus täielikku kaitset – seda kinnitas Kihlepa juhtum.

Pärast seakatku avastamist Eestis 2014. aasta septembris on vastu võetud hulk olulisi dokumente, riiklik tauditõrjekava sealhulgas. Aga ikkagi levib viirus edasi ja maakondadest on sellest puutumata vaid Hiiumaa. VTA peadirektori ütluse järgi peitub põhjus meie metsades, sest iga nädal diagnoositakse metssigadel kümneid katkujuhtumeid. Suurimat laastamistööd teeb katk Pärnu-, Lääne-, Rapla- ja Saaremaa metsades. Piirkondades, kus metssigade arvukus on küttimise ja juba ülekäinud katku tagajärjel viidud soovitud tasemeni, on märksa vähenenud diagnooside arv ja risk taudi levikuks metsast farmi. Kalda mainitud soovitud tase on metssigade suurim asustustihedus poolteist isendit tuhande hektari jahimaa kohta.

“Metssigade ja väikeulukite arvukust tuleb suurel määral vähendada ja see on riiklik probleem. Kui see ei lahene, tuleb seakasvatajatel otsustada, kas edasi on üldse mõtet selle tootmisharuga tegelda,” nentis Noot. “Meie Kihlepa farmi uksed jäävad suletuks ja sel aastal ei tule enam seakasvatuse tarbeks põhku varuda ja seda ei tohigi teha, sest põldudel liiguvad nii metssead kui väikeulukid, kes igal sammul levitavad viirust.”

Taudi tagajärgi Eesti seakasvatajatele kinnitas põllumajandusstatistika, mille järgi imporditi esimeses kvartalis 5884 tonni sealiha väärtuses 11,8 miljonit eurot. Suurimad kogused toodi sisse Poolast, Saksamaalt, Taanist, Soomest.

Viltropi arvates ei ole riskivabadust võimalik ühegi meetmega saavutada ja halbade asjaolude kokkusattumiste või inimliku eksimuse tagajärjel võib nakkus jõuda hästi turvatud sigalatessegi.

Kalda lisas VTA ametipostilt vaadates, et ükski kaitseabinõu ei ole loomapidamisega seotud tegevustes üleliigne, olgu see sööda või allapanu käitlemine, inimeste liikumine või muu niisugune.

“Seni, kui sigala tara taga surevad metssead katku, ei ole ükski farm 100 protsenti haiguse suhtes kaitstud,” tõdes Kalda.

Pärnu maakonda on jäänud vaid üks suur seafarm, see on Lõpe Agro Lõpe farm ja peale selle ühe käe sõrmedel kodusigade kasvatajaid, kelle laudas on kümnest 100 notsuni. Taudist pääsemise kindlust pole kellelgi ja vastutus on pandud jahimeestele, kes peavad metssigu agaralt küttima. Aga katkust jagusaamine meie koduriigis sõltub lõunanaabrite võimekusest ehk kui eriti ohtlik taud jääb Läti metsades levima, on Eestigi püsivalt ohustatud.

Katkuleiu korral tuleb paratamatult hukata kõik selle farmi sead, kedagi ei tohi saata lihakombinaati, sest veel tervedki loomad võivad olla nakatunud ja viirus püsib töödeldud lihas aastaid. Sellise liha jäätmed võivad sattuda kodu- või metssigade söödaks, põhjustades uusi katkupuhanguid kus tahes. Näiteks jõudis seakatk 2007. aastal Gruusiasse toidujäätmetega Aafrikast saabunud laevadelt, jäätmed sõid prügimäel kohalikud sead ja viirus hakkaski levima.

“Suure tõenäosusega reisis Aafrika seakatku viirus ida poolt saabunud veokijuhi võileiva vahel ka Tšehhi, kus tänavu juunis teatati metssigade nakatumisest suure maantee läheduses,” tõi Viltrop kujuka näite.

Aafrika seakatku levik

• 2014: 8. septembril avastati Eestis esimene seakatkujuhtum Valgamaal Hummuli vallas Aitsra külas surnult leitud metsseapõrsal.
• 2015: 22. mail tuvastati esimene katkujuhtum Vändra vallas Rae külas surnud metsseal.
• 2015: veterinaar- ja toiduamet tuvastas esimese katkujuhtumi koduseal juuli keskel Viljandimaal kahes ja Valgamaal ühes farmis.
• 2016: metssigade taud leiti 1568, sellest Pärnumaal 94 korral. Hukkunud metssigadel tuvastati katk 825 juhul, sellest Pärnumaal 45 ning kütitud metssigadel vastavalt 743 ja 49 juhul.

Kodusigade hukkamine:

2015

• Viljandimaa, Kolga-Jaani 355, Tarvastu 2149 ja Viljandi vald 191 siga.
• Valgamaa, Taheva üks siga.
• Jõgevamaa, Puurmani 6426 siga.
• Tartumaa, Puhja 1200 siga.
• Järvamaa, 385 siga.
• Lääne-Virumaa, Rakke kolm siga.

2016

• Saaremaa, Valjala 2700 siga.
• Lääne-Virumaa, Kadrina 4091 siga.
• Järvamaa, Türi viis siga.
• Jõgevamaa, Saare kolm, Puurmani kuus ja Põltsamaa seitse kodusiga.

2017

• 14. juuni: Pärnumaa, Kihlepa 3400 siga.
• 11. juuli: Saaremaa, Orissaare 3200 siga.

Andmed: Pärnu Postimees