Valdor Telve: Merepisikust pole võimalik lahti saada

Joel Kukk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel kevadel avanes Valdor Telvel võimalus end noortetreenerina proovile panna. Suve veetis ta kõige väiksematele õpilastele meresõidu algtõdesid õpetades.
Sel kevadel avanes Valdor Telvel võimalus end noortetreenerina proovile panna. Suve veetis ta kõige väiksematele õpilastele meresõidu algtõdesid õpetades. Foto: Mailiis Ollino

Kolm aastakümmet arvutispetsialistina töötanud Valdor Telve loeb purjetamist nii ihule kui hingele parimaks teraapiaks.

“Olen täpselt pool elu maal elanud, kuid just merel tunnen, et paljud muremõtted kaovad, tühi-tähi ununeb ja pinnale jäävad vaid elu baasväärtused,” kõneles Valdor, kes esimesed merekogemused sai koolipoisina isa ja kahe onuga suurel jahtlaeval soote sikutades. “Mehe- ikka jõudnud, tuli purjetamisele pikem vahe sisse: oli vaja pere luua, lapsi kasvatada ja maja ehitada. Kümme aasta tagasi tundsin, et kunagi poisikesele naha alla pugenud merebatsillid on väga aktiivseks muutunud. Ei saanud enne rahu, kui olin taas purjetajate seltskonnaga liitunud.”

Kuna loo autor ja intervjueeritav on aastakümneid olnud klubikaaslased ja head tuttavad, toimus vestlus sinavormis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles