“Külmkapi peal, klaaskuuli sees ...”

Musta huumoriga vürtsitatud sketšid saavad lavastuse lõpuks keskpõrandal kokku. Kõnealuses stseenis näeb publik, mis juhtub siis, kui viimase peal lapseootel pruutneitsi nõukaaegses defitsiidiühiskonnas omale parajaid kingi ja kleiti ei leia. Foto: Alan Proosa

Endla teatri estraadilavastuse pealkiri “Mehed, meri, maa ja naised” kõlab nagu 1983. aastal alguse saanud lauluvõistlus “Mehed, meri ja maa”. Paralleel pole juhuslik: Martin Alguse ja Ingomar Vihmari koostöös sündinud lavaloos kõlab palju Eesti laule. Estraaditükk – lavastus lühipaladest – on aga paras pähkel, mille läbihammustamine sõltub vaataja heast tahtest.

“Mis see nüüd oli?” küsisin etenduse järel. Kas näosaade ja komöödiaõhtu ja “Eesti laul” korraga absurdi armastava teatrikunsti raamides? See on ehk liiga lihtne tõlgendus- ja hinnangutee.

Lavastaja Vihmarit ja autor Algust seob ammune tutvus ja sõprus, mille aluseks on väidetavalt ühesugune maailma- ja kunstinägemine. See “maailma vaatamine läbi kummalise tunnetusakna, koos naerdes ja koos imestades”, nagu kavaleht tutvustab.