Moldovlanna võrdleb eestlasi sakslastega

Merepiirita Moldovas sündinud ja Kesk-Saksamaal üles kasvanud Marina Kolesnicenkol jäi küll paljukiidetud Pärnu plaaži suvine melu nägemata, kuid ta lubas siia tuleval aastal kindlasti tagasi tulla. Foto: Liis Rotar

Kui Moldova juurtega Saksamaal üles kasvanud Marina Kolesnicenkol (26) oli valida, kas minna praktikale Londonisse, Hollandisse, Hispaaniasse või Pärnusse, valis ta Pärnu, sest arvas, et omal käel ei satuks ta siia kunagi.

Kolm nädalat Saksa tehnoloogiakoolis sekretäripraktikal olnud Kolesnicenko jättis Pärnuga hüvasti möödunud nädalavahetusel ja sõitis tagasi Hannoveri. Bussiga, sest nii siia kui tagasi koju otsustas ta liikuda ratastel, mitte lennukiga, ja seda tagamõttega, et näeks teekonnal aknast pisut Poolat, Leedut ja Lätit.

Suhtles vene keeles

Nagu üks keskmine eurooplane, ei teadnud Hannoveri 14. kutsekoolis sekretäriks ja personalijuhiks õppiv Kolesnicenko Eestist ega Pärnust suurt midagi. “Ainult seda, et mõlemad on väikesed, pealinn Tallinn ja Pärnu asuvad mere ääres ja et Pärnus pidavat imeilus rand olema,” meenutas praktikant.

Tuli välja, et ongi, ehkki paksu lume ja jää all, nagu 23kraadisest suvesoojast saabunud külaline kuu aja eest oma silmaga tõdes.

Kuid üllatuseks avastas naine sedagi, et elu väikeses Pärnus ei erine suurt 520 000 elanikuga Hannoveri omast. Eestlased olevat nimelt sakslastega küllaltki sarnase oleku ja temperamendiga.

“Mulle küll öeldi enne siia tulekut, et eestlased on külmad, umbusaldavad ning vajavad enda avamiseks aega, ent minu meelest see küll nii pole. Tehnoloogiakoolis praktikal olles ma kinnist või külma suhtumist küll ei tajunud. Vastupidi, siin kantseleis sujus teiste praktikantide ja kooli töötajatega kohe kõik kenasti ja veetsin kolleegidega ka palju vaba aega koos,” kõneles Kolesnicenko.

Pealegi peetavat külalise sõnutsi sakslasi reserveerituks ja mitte kuigi lõbusaks rahvaks.

“Ehk on asi minu taustas. Olen sündinud Moldovas, kus elasin esimestel eluaastatel, mistõttu mõistan eestlaste mentaliteeti ja ajalugu ilmselt paremini kui tänapäeva sakslane,” arvas Kolesnicenko, kelle pere emigreerus Moldovast Saksamaale Transnistria konflikti tõttu 1992. aastal.

Kaasa Vana Tallinn

Vene, saksa ja inglise keelt kõnelevale Kolesnicenkole meeldis, et sai Eestis vabalt suhelda vene keeles. “Nooremad inimesed siin küll väga hästi vene keelt ei oska, aga need, kes ise ei räägi, saavad vähemalt aru,” tõdes ta. Lisades, et eesti keel olevat väga raske, kindlasti keerulisem kui saksa keel.

Tehnoloogiakooli oma kooliga võrreldes leidis Kolesnicenko, et eestlastel on rõhk teoreetilisel, sakslastel aga praktilisel osal. Saksa ametikoolides veedavad õpilased alates esimesest kursusest iga nädal kuni õpingute lõpuni kindlad päevad mõnes ettevõttes ametit harjutades. Pikemad praktikaperioodid peale selle.

Eestis on õppekavas reaalset töö proovimist vähem. Ka olevat siinse kontorielu korraldus märksa vabam kui naise kodumaal. Saksamaal algab töö asutustes kell 8 ja peaks lõppema kell 17, ent enamasti seda ei juhtu. On päris tavaline, et ametipostil ollakse kümme tundi päevas ja seda majast lahkumata või isegi lõunapausi pidamata.

Ühe päeva tutvus Kolesnicenko Tallinnaga, kus teda hämmastas enim asjaolu, et vanalinnas on sedavõrd palju ööklubisid. “Nägin vanalinnas, mis on iseenesest väga ilus, palju turiste, peresid, lapsi ja vanavanemaid ringi jalutamas. Seetõttu tundus sealne ööklubide rohkus kuidagi imelik,” kõneles külaline.

Eestist ostis Kolesnicenko mälestuseks ja kingiks kaasa Vana Tallinna mõistagi, ja Kalevi šokolaadi. Siin viibimise ajal saatis ta kodustele postkaarte. “Arvan, et juba needki on haruldus. Igal sakslasel pole ju Eestist pärit postkaarte,” märkis sakslanna.

Eesti hinnad olevat külalise meelest samad mis Saksamaal.