Viljandi järve jooks on parajalt krutskiline

Huntaugu mägi on Viljandi järvejooksul esimene tõsisem katsumus. Foto: Elmo Riig / Sakala

Esimest korda ümber Viljandi järve jooksul osaledes võiks olla valmis üllatusteks, mida sealne jooksurada pakub.

Osalesin 1. mail esimest korda ümber Viljandi järve jooksul, mis avaldas mulle suurt muljet. Kuigi üle Eesti oli kokku sõitnud ligi 3200 jooksjat ja kepikõndjat, tundus mulle, et jooks on kohalike seas palju populaarsem, kui Pärnus septembris toimuv kahe silla jooks pärnakate seas. Erineb ju kahe linna rahvaarv rohkem kui kaks korda.

Kuigi olin internetist enne jooksu 12kilomeetrist rada veidi uurinud, pakkus see siiski üllatusi.

Kui kuu aega tagasi Pärnumaa Luitejooksul jäin taha troppi, siis Viljandis panin kohe käigu sisse ja asusin oma viletsat stardikohta (2596) parandama. Õnneks oli Viljandimaa pealinna tänavail ruumi ja konkurentidest möödumine ei olnud eriti keeruline. Jooksjatest tekkisid isegi väikesed grupid, kes aeglasemate vahelt läbi nõelusid.

Raja esimene üllatus saabus kusagil 1,5 kilomeetril, kui tuli ronida üles järsule Huntaugu mäele. Et mägi oli jooksu alguses, ei paistnud see kellelegi erilisi probleeme valmistavat. Igaüks läks sealt üles endale sobiva tempoga. Samal ajal tean, et jooksu teises pooles oli kohalikul kiirabil tööd mõne jooksjaga, kes oleks nende abita metsa huntide saagiks jäänud.

Pärast Huntaugu mäge läheb rada kaheks ja jooksjal on valida, kas silgata paremale, majade vahelt Riia maanteele või minna vasakult mööda järve äärt metsa all kulgevat terviserada.

Teadsin, et järve ääres peaks olema soine koht, mille kohta internetist midagi eriti head ei leidnud, ja pöörasin igaks juhuks maanteele. Hiljem sain muidugi teada, et soine koht asub hoopis teisel pool järve, kuid mu valik oli sellele vaatamata õige.

Järveäärne tervisrada oli minu valitust veidi pikem ja nagu tuttavad pärast rääkisid, meenutas maastik isegi veidi luitejooksu. Mööda maanteed oli aga väga mõnus silgata ja kruvisin seal enda kohta suisa hirmsa tempo üles. Kui viie kilomeetri märgis näitas kell 23 minutit, ehmatasin ise ka sellise tempo peale ja otsustasin kiiruse maha võtta. Usun, et see oli mõistlik otsus.

Umbes sealtmaalt pööras rada taas metsa vahele ja paari kilomeetri pärast põllule. Olin kuulnud, et teisel pool järve rada tõuseb tasapisi, kuid hiljem raja profiili vaadates sain aru, et rada kruvis lõpuks niisama kõrgele, kui oli jooksu alguses olnud järsk Huntaugu tõus. Kahjuks ei leidnud kuskilt, kui suur see kõrgustevahe oli.

Igatahes tuli kokku umbes 3,5 kilomeetrit püsivat tõusu, mille sees oli veel üks järsk tõus.

Pea 2,5 kilomeetrit põllul joosta oli tõsiselt vastik. Esiteks oli rada kitsas ja pidid kas jooksma konkurendi taga või ukerdama mullahunnikutes. Puhus külgtuul, mis pani põllu tolmama. Tegu oli ilmselt raja kõige raskema osaga ja jooksul osalenud tuttavgi nentis pärast, et pidi seal vahepeal käima, sest hing jäi kinni.

Eks mulgi oli hing vahepeal paelaga kaelas ja pulsikellal tõusis number kohati 165ni. Siis pidasin targemaks veidi tagasi tõmmata, sest ei julgenud pulssi lakke lasta.

Jooksul kaasa löönud ja 49.31ga 247. koha saanud Pärnu linnavolikogu esimees Vahur Mäe pidas samuti põldu raskeks kohaks. Kuigi 12kilomeetrisel rajal oli kaks jootmispunkti, arvas Mäe, et just tolmava põllu tõttu võinuks neid punkte vähemalt üks veel olla.

Jooksul osales ka Pärnu abilinnapea Meelis Kukk, kes oli 52.27 ajaga 405.

Pärast üheksandat kilomeetrit tuli järsk laskumine linna ja siis andsid kõik mööda linnatänavaid juba hagu nii, kuidas jõudsid. Kilomeeter enne finišit oli tänaval suur täispuhutav kaar, mida mõni jooksja pidas finišiks ja jäi pärast seda seisma. Ilmselt kulus seal nii mõnelgi parajalt aega.

Jõudsin hirmsa lõpuponnistusega finišisse ajaga 1.02,10. Olin ligi 2900 jooksja seas 1264. Eks ma natuke pettunud olin, et see tunni sisse jõudmine nii lähedal oli aga lõpuks olen oma esimese korraga siiski rahul. Võin vist sellegagi rahul olla, et end raja esimesel poolel kinni ei tõmmanud, sest teine pool oli väga raske.

Kui kirjutasin oma kogemusest luitejooksul, tekkis kommentaariumis väike diskussioon: kumb on raskem, kas ümber Viljandi järve jooks või luitejooks. Julgen nüüd väita, et kuigi Viljandi rada on tublisti pikem, on metsas kulgev luitejooks siiski tunduvalt raskem ja kannatusterohkem.

Kui pärast luitejooksu järgmisel päeval ei jõudnud midagi teha, siis kolmapäeval ei olnud muud, kui jalad valutasid. Nii läksin pärast tööd reipal sammul Tervise Paradiisi jõusaali.

Korralduslikult oli Viljandis igati tore. Kui see üks puuduv joogikoht välja jätta, oli muu suurepärane. Osalejad said finišis taastumiseks kotikese, mis sisaldas pudelivett, banaani ja jogurtijooki.

Minu trennieksperiment saab sel nädalal otsa. Poole aasta kokkuvõtted teen paari nädala pärast, kui olen ära käinud koormustestis. Peale selle teeb mind Tervise Paradiisis nõustanud treener Jaana Junson mulle taas väikesed testid ja mõõdab mind uuesti üle.

Mu kehakaal on teinud viimastel nädalatel huvitavaid siksakke. Kui 20. aprilliks jõudsin 87,1 kilogrammini, siis nädal hiljem ilutses pärast kahetunnist trenni kaalul number 83,6. Eks ma hakkasin ka rohkem toitumist jälgima, kuid see number üllatas mind. Kolmapäeval olin tagasi 85 kilogrammi peal. Mu esialgne eesmärk on igati täidetud.

Minu eesmärk on treenida edaspidi 7-8 tundi nädalas. Nii saab mind suvel näha nii Tervise Paradiisis kui ka Jaansoni rajal.

Jooksurajale plaanin naasta 8. juunil, kui Rakveres toimub ööjooks.