Uusmärtrite read saavad täiendust

Foto: Ants Liigus

Nõukogude okupatsiooni esimesel aastal usu nimel kannatanutest on nüüdseks pärast mitmeaastast uurimistööd 11 märtriks kuulutatud. Neist kolm tegutses Pärnumaal.

Konstantinoopoli sinod arvas Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku (EAÕK) palvel pühakute hulka viis preestrit, kaks diakonit ja neli ilmikut, kes hukati, surid vanglas või väljasaatmiskohtades aastatel 1940-1941.

Eestimaa uute õigeusu märtrite kanoniseerimisakt ja Konstantinoopoli patriarhi Baltolomeuse läkitus loeti ette EAÕK täiskogul Tallinna Issandamuutmise kirikus tänavu mais.

EAÕK uusmärtriteks tunnistati ülempreester Vassili Ristkok, preestrid Johannes Kraav, Joann Sergejev, Arteemi Vapper ja Nikolai Leisman, diakonid Vassili Astanin ja Peeter Koslov, preestriemand Marta Leisman ning ilmikud Joann Lagovski, Theodor Petai ja Anna Petai.

Kirik hakkab neid pühakuid mälestama 14. juunil, juuniküüditamise aastapäeval.

EAÕK ülempreester Andreas Põld, kui kaua pühakuks kuulutatud inimeste ajaloolise tausta uurimine aega võttis ja miks just nemad?

Aktiivsemalt algas uurimine 2008. aastal, kui asusin koostama õigeusu kannatajate nimekirja ehk neid, kes kannatasid usu pärast. Materjali kogumine võttis aega mõne aasta. Usukannatajaid oli kommunistliku terrori ajal muidugi rohkem, aga märtriks kuulutati 1940.–1941. aasta nimekirjast just need 11.

Kuidas toimub pühakuks kuulutamine?

Seda uurib vastav kiriklik komisjon Konstantinoopoli patriarhaadis nende materjalide põhjal, mille me Eestist neile saatsime. Eelnenud töö tegi ära meie EAÕK sinodi komisjon. Uurinud asja, kuulutas komisjon selle aasta kevadel otsuse välja: arvata need 11 märtrit üleilmsete pühakute nimekirja. Pühakuks saab see, kes usu pärast on elu jätnud. See peab olema kindlaks tehtud ja tõestatud, et ta kannatas Kristuse pärast.

Kas tuli ette ootamatuid või teile huvitavaid avastusi?

Nimelt olid enne uurimise algust surnud vahetult märtritega kokku puutunud inimesed. Jäid vaid nende martüürium kui fakt, kuuldud mälestused ja üldised kirjeldused tollest ajast. Hämmastav, kui erinevad võisid olla küsitletavate vastused ühe ja sama inimese kohta! Küsides näiteks ühe hukatud preesteri kohta, olid kohalike inimeste arvamused seinast seina. Üks arvas, et preester hukati sellepärast, et tal oli relv (omaaegne NKVD põhjendus arreteerimiseks, mida hiljem levitati rahva seas, et õigustada preestri hukkamist), aga teine vastas küsimusele, et hukkajad olid ju kommunistid ega sallinud kirikut ja kirikuteenreid. Inimesed ei saanud sageli aru, miks me seda teemat uurime. Küsiti: ”Miks on teil vaja seda teada? Mida te selle infoga teete? Pole vaja sorkida minevikus.“ Tuli tõdeda, et KGB ja punavõimu hirmuterror elab siiani inimhingedes ja seda teemat välditakse.

Kas 14. juunil, küüditamise aastapäeval on plaanis neid inimesi kuidagi eriliselt meeles pidada?

Plaanis on pidada igal aastal sel päeval jumalik liturgia (õigeusu armulauateenistus) kirikutes uusmärtrite auks ja mälestuseks, nii et leinapäeva kõrval saab meil traditsiooniks uusmärtrite austamine ja nende eest palvetamine ning abi palumine meie maale ja rahvale. Lein ja pidulik vaikne rõõm käsikäes.

Kui oluline on uute Eestiga seotud pühakute lisandumine pühakute nimekirja Eestis asuvale kirikule?

See on ülioluline, sest kohalikud pühakud näitavad, et õigeusk oli, on ja jääb Eesti rahva kultuurile ja meie maale omaseks ning et meil on oma kohalikud eestpalujad. Usk ei kao kunagi sealt, kus on oma pühakud.

Millal viimati mõni Eestiga seotud inimene pühakuks kuulutati ja kui palju neid üldse kokku on?

2004. aastal kanoniseeriti praegu teadaolevad viimased märtrid 1917.–1919. aastast: Saatse Vassili ja tema kaaskannataja kirikuvanem Stefan. See oli aeg, kui kirikuvastane punavõim Eestimaal esimest korda võimutses, surma külvas ja oma ”klassivaenlasi“ hävitas. Teenisin Saatse kogudust ja valmistasin ette materjali, mille põhjal nad pühakuteks kuulutati.

Eestimaa pühakute üldmälestus on kohalikus autonoomses Eesti apostliku õigeusu kirikus 2. pühapäeval pärast nelipüha (sel aastal 17. juunil). Tuleb välja, et Eestimaaga seotud pühakuid ei olegi nii vähe: püha apostel Andreas Esikutsutu († 62), kes apostlitest oli füüsiliselt kõige lähemal Eestimaale evangeeliumi kuulutamise reisil, Tartu püha preestermärter Issidor ja 72 kaaskannatajat († 1472), Petseri vagad Mark, Joona ja Vassa (15. saj), Mõla (Petserimaa) vaga Onufri († 1492), Petseri vaga märter Kornil († 1570), Kroonlinna püha õiglane Joann († 1908), kes oli väga tihedalt seotud Eestimaa kirikueluga, Rakvere püha preestermärter Sergi (Florinski, † 1918), Valga püha preestermärter Joann († 1919), Saatse püha preestermärter Vassili ja tema kaaskannataja kirikuvanem Stefan († 1919), püha piiskopmärter Platon (Kulbusch), pühad preestermärtrid Nikolai ja Mihkel († 1919).

Kas Eestimaaga seotud pühakuid võib lähitulevikus veel tulla?

Jah, uurin edasi 1944–1953 (kuni Stalini surmani) hukkunud kirikutegelasi ja praegu tundub, et meie uusmärtrite read saavad täiendust.

 

Preester Nikolai Leisman

Preester Nikolai Leisman oli sündinud 13. juunil 1902 köster Aleksei ja tema naise Aleksandra peres. Õppis Riia vaimulikus koolis ja vaimulikus seminaris. Osales vabatahtlikuna Eesti Vabadussõjas 1918–1919, pärast seda astus Tallinna tehnikumi. Vaimuliku kutseeksami sooritas Eesti apostliku õigeusu kiriku püha sinodi juures 1931. Oli abielus, naine Marta, neile sündis 30. juunil 1930 poeg Jüri (Georg). Diakoniks pühitses Nikolai 9. aprillil 1933 Tallinna Issandamuutmise peakirikus metropoliit Aleksander, preestriks pühitseti ta samas 14. mail 1933.

Isa Nikolai teenis Kilingi-Nõmmes 1933–1935, Tõstamaa–Seli ja Kastna kirikus 1935. aastast kuni arreteerimiseni.

Isa Nikolai arreteeriti ”nõukogudevastase tegevuse eest“ Pärnumaa Seliste valla Vihakse külas 14. juunil 1941 ja saadeti sõja eest Siberisse. Arreteerimisdokumendid olid ette valmistatud 11. juunil 1941 valesüüdistuste põhjal, mis olid pärit aprillist 1941. NKVD leidis kohaliku rahva hulgast inimesi, kes eri põhjustel kohaliku vaimuliku kohta valetunnistusi andsid. Küüditati ka isa Nikolai pere.

NKVD Sverdlovski osakonnas korraldatud ülekuulamiselt: ”1918–1919 osalesite Vabadussõjas Narva rindel vabatahtlikuna Punaarmee vastu, 1939–1940 olite ”fašistliku kontrrevolutsiooniline partei“ Isamaaliidu liige, vastandades end revolutsioonilisele töörahvale ja tehes vaimulikuna aktiivset nõukogudevastast agitatsiooni. Nõukogude võimu kehtestamisel olite vaenulikult meelestatud selle vastu?“

Isa Nikolai: ”Olles preester, pühitsesin ma Isamaaliidu lipu ja 1934 valminud Vabadussõja mälestusmärgi, agitatsiooni kirikurahva hulgas aga pole teinud.“

Isa Nikolai uskus kindlalt, et selline usu- ja inimsusvastane kord nagu nõukogude võim ei saa kaua püsida ja et sellele tuleb Eestis kiire lõpp.

Tribunali otsus 26. jaanuarist 1942 oli karm: süüdi mõista Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-10 lg 1 ja 58-13 järgi ja määrata kui ”eriti ohtlikule elemendile“ kõrgeim karistusmäär – mahalaskmine.

12. märtsil 1942 muudeti surmaotsus kümneaastaseks karistuseks sunnitöölaagris Sverdlovski oblasti Sevurallagis (stalinlik paranduslike tööde laager).

NKVD teatis toimikus teatab lühidalt, et 41aastane Nikolai Leisman suri 19. mail 1943 kinnipidamiskohas. Surma põhjus teadmata.

 

Preestriemand Marta Leisman

Preestriemand Marta Leisman oli sündinud 13. juunil 1903. Oli preester Nikolai Leismani abikaasa. Neile sündis 30. juunil 1930 poeg Jüri (Georg). Nad elasid pärast isa Nikolai preestriks pühitsemist Kilingi-Nõmmel ja alates 1935. aastast Tõstamaa-Seli koguduse Vihakse külas.

Isa Nikolai arreteeriti ”nõukogudevastase tegevuse eest” 14. juunil 1941. Kohalik NKVD troika andis korralduse küüditada kogu isa Nikolai pere – abikaasa Marta ja kümneaastane poeg Georg, sest preestri peregi oli nõukogude võimu silmis ”sotsiaalselt ohtlik element“.

Küüditamise ajal pered lahutati. Mehed saadeti vanglasse, naised lastega aga asumisele Siberi avarustesse või nagu NKVD tollal sõnastas: ”kaugetesse asupaikadesse“ ehk eripiirkonda Nõukogude tagalas.

Marta ja Georg saadeti Tomski oblasti Krivošeino rajooni Novonikolajevski asundusse, kus 39aastane Marta Leisman 1943. aasta kevadel suri. ”Alguses surid nõrgemad, küüditatud maeti koera kombel maha, ilma kirstuta mulla alla, elama jäid tugevamad.“

Inimeste vaimne ja füüsiline tervis ei pidanud vastu alandustele ega muudele katsumustele, mis neile osaks said. Tegelikult võib öelda, et 1941. aastal väljasaadetutele ei olnudki ellujäämist ette nähtud.

13aastane Georg saadeti lastekodusse, sealt naasis ta Eestisse 1946. aastal ja asus elama tädi juures Suure-Jaanis. Lapsed, kes küüditamise ajal olid alaealised, võisid sõja lõppedes tolle aja seaduse järgi Eestisse tagasi tulla. Vanematel aga keelati kodukohta naasta.

Paljud küüditatud naised saatsid asumisel korda mõne pisikuriteo (näiteks toiduainete varguse), et nad saadetaks sunnitööle: siis pandi nende alaealised lapsed lastekodusse ja oli lootus, et vähemalt nemad pääsevad, jäävad ellu ega sure viletsusse. Nii ohverdasid emad end laste nimel …

 

Preester Joann Sergejev

Preester Joann Sergejev oli sündinud 1. veebruaril 1908 Narvas maaler Adriani ja tema naise Daria peres. Teenis Eesti kaitseväes 1929. aastal.

Joann õppis Pariisi õigeusu instituudis 1930–1934, Eestisse naasnud, elas Narva lähedal. Abiellus, abikaasa Veera (sünd 1909), neile sündis 1935. aastal poeg Dimitri. 1936. aastal kolis pere Pärnusse.

Diakoniks pühitses metropoliit Aleksander Joanni 26. septembril 1933 Narva püha Nikolause kirikus. Preestriks pühitseti isa Joann 25. märtsil 1934 Pariisis püha Sergei abikloostris.

Preester Joann teenis Vasknarva kogudust 1934–1936 ja Pärnu Jekateriina kogudust alates 1936. aastast, hooldas Vändra ja Kilingi-Nõmme kogudust.

Isa Joann arreteeriti 14. juunil 1941 Pärnus Karja 1-4, dokumendid olid NKVD-l ette valmistatud 9. juunil.

Põhjuseks tema vaimulik seisus, ”tegi nõukogudevastast agitatsiooni“, õppimine välismaal ja seal preestriks pühitsemine, ”Pärnu valgekaartliku monarhistliku organisatsiooni liikmeks olemine“, ühiskondlik aktiivsus ja see, et ta oli Kaitseliidu toetaja 1935. aastast.

Isa Joann oli veendunud, et selline inimvaenulik kord nagu nõukogude võim ei saa Eestis kaua kesta.

Ülekuulamisprotokollide järgi olid isa Joanni süüteod nõukogude võimu silmis ”agitatsioon nõukogude võimu vastu jumalateenistuste kaudu“, et jumalateenistustel tehti korjandusi ”valgete kasuks“, ”valetamine“ NLi ja kommunistliku partei kohta; toetus ”kontrrevolutsioonilisele organisatsioonile“ Kaitseliidule ja koostöö emigrantidega (õppimine Pariisis), loosungi ”Maa vabastamine bolševikest“ levitamine, osalemine vene ühiskondlikus isamaalises kogus, kus kirjandus-kultuurilise tegevuse varjus ”tegeldi kontrrevolutsiooniga“. Nõukogude võimu silmis vaimulik ”kasuliku tööga ei tegele“.

Sõjatribunal määras ”kultuse teenrile kontrrevolutsioonilise tegevuse“ eest 12. märtsil 1942 Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 58-10 lg 1 alusel kümme aastat vangilaagrit Sverdlovski oblasti Serovski rajooni Sevurallagis, arvates vangistuse aega 14. juunist 1941.

 Isa Joann hukkus 35aastasena kinnipidamiskohas Sosva külas 22. veebruaril 1943, surma põhjus teadmata.

Ülekuulamistel detsembris 1941 paljastas isa Joann kartmatult enamlaste (bolševike) jumalatust ja kommunistliku režiimi inimvaenulikkust. Isa Joann vastas ülekuulajatele: ”Loomulikult olen ma vastu kommunismile kui jumalavastasele maailmavaatele, aga mingit poliitilist agitatsiooni pole ma teinud. Minu ”nõukogudevastane agitatsioon“ seisnes selles, et ma pole preester teenimise pärast, vaid oma veendumustelt (ne po službe, a po ubeždeniju)“. See oli NKVD toimikus eriliselt rõhutatud süütegu.

Isa Joanni järel nuhkinud NKVD informaator soovitas märtsis 1941 religioosse kultuse teenri ”teelt koristada“. Pealekaebajad valetasid ja vassisid, et NKVD tagakiusamisi õigustada. Nii valetas nuhk augustis 1940, et ”papp koos sõpradega joob ja lõbutseb võõraste naistega ja laimab nõukogude võimu“.