Vana-Pärnu kalmistu on servapidi jõkke vajumas

Vanad hauatähised ja kalmude inventar on muinsuskaitse all ning nende lõhkumine karistatav. Foto: Ants Liigus

Kunstiajaloolane Eduard Rajari on Pärnu kalmistuid küll vist kõige paremini tundev inimene. Linnaretkeks valis ta Vana-Pärnu, sest ütles õigusega, et Vana-Pärnu kalmistust on teenimatult vähe kirjutatud.

“On kirjutatud, aga vähe,” sõnas Rajari, kui kalmistuväravast sisse astusime.

Esimene, mis peaväravas pilku püüab, on vana kabel, mille katuse kohale kellakappi on tõstetud väike tornikell.

Rajari kõndis kabelist kiiresti mööda. Küllap ta ei tahtnud seista silmitsi kabeli tagaseinaga, mida grafitipeerud on lõuendina kasutanud ja täis sodinud.

Arutlesime, et Vana-Pärnu kabel vajaks vägagi hoolitsevat kätt ja kuna vabatahtlikke ei leidu, on tarvis raha töökäte palkamiseks, et räämas seinad vähegi viisakama välimuse saaksid.

“Vana-Pärnu kalmistu on linna arvatavasti vanim kristlik matmispaik, sest siin või praegusele kalmistule väga lähedal asus 1251. aastal sisseõnnistatud toomkirik koos selle juurde kuulunud surnuaiaga,” ütles Rajari. ”Vana-Pärnu toomkiriku koos linnaga põletasid 1263. aastal siiakanti röövretkele tulnud leedulased. Matmispaik sellest ajast ilmselt jäi, kusjuures see kalmistu on olnud läbi aastasadade kasutusel.”

Millistes piirides kalmistu eri aegadel on olnud, ei tea Rajari ütlust mööda täpselt keegi.

“Inimluid on leitud kalmistu vastast üle tänava ja arvan, et nahavabriku hoonegi võib olla ehitatud vanadele kalmudele,” sõnas Rajari.

Vandaalide ja varaste pärusmaa

Pärnus ei ole teist surnuaeda, mida oleks viimasel ajal sedavõrd rüüstatud kui Vana-Pärnu kalmistut.

“Siin oli 1980. aastast pärit kalmistukirjelduse järgi säilinud viis suurt hauaplaati, praeguseks on alles kaks, üks neist kalmult eemale tõstetud, kuid jäänud õnneks jõkke veeretamata – kas jõud ei käinud üle või tärkas südametunnistus, ei oska öelda,” rääkis Rajari ja osutas kalmistu taga voolavale Sauga jõele. “Siin oli selline komme tekkinud, et kui hakati vanadele kalmudele peale matma, visati vana hauainventar jõkke. Saime jõest kätte mitme tuntud tegelase hauaristi, need olid pealematmiste ajal jõkke heidetud.”

Rajari hinnangu järgi on praegu käimas vähemalt kolmas pealematmiste ring.

“Kalmistu on võetud muinsuskaitse alla, mis tähendab, et kõik hauatähised ja inventar, mis on vanemad kui 50 aastat, tuleb peale mattes alles hoida,” selgitas ta.

Rajari osutas ühele vanale klassitsistlikule hauamonumendile. “Minu teada on selliseid Eestis ainult kaks tükki,” pajatas ta. “Teine niisugune asub Saaremaal Kudjape kalmistul. Siinne monument oli tükkideks lammutatud, tükid vedelesid maas ja ootasid ilmselt jõkke viskamist, aga panime muinsuskaitse seltsi rahvaga tükid uuesti kokku ja restauraator Paul Uibopuu tegi korda urni, kust oli samuti tükk välja löödud. Nüüd ta siin seisab, ainult üks detail on puudu: urni peal peaks olema väike kivist leek, see on tegemata. Samuti on hävinud hauakirjad, mistõttu me ei tea, kellele see monument on.”

Astusime jõe äärde.

“On andmeid, et jõekalda kindlustamisest Vana-Pärnu kalmistu taga räägiti juba 1930. aastatel,” jutustas Rajari. “Asja ei saanud sellest siis ega hiljem. Tulemuseks on, et kaldalihete tõttu on kõige jõepoolsem kalmude rida jõkke vajunud või vajumas.”

Ja tõesti, kas lihke tagajärjel või kellegi käega heidetult võib jõekaldal praegugi silmata hauainventari, kalmude piirete tükke, haudasid ümbritsenud kettide kiviposte ja ristikive, mille tunneb enamasti ära nende haruldaselt ilusast väljanägemisest. Kõhe hakkas.

“1980. aastal loetleti Pärnus 149 asuurset gotiseeriva motiiviga malmristi, palju neist alles on?” küsis Rajari minu poole pöördudes.

Võib-olla sada, pakkusin.

“Üksainus, mis oli nii väike ja põõsastesse kasvanud, et vargad ei leidnud üles,” teadis Rajari. “Seda tehti 1990. aastatel. Ristid võeti kalmudelt koos ristikividega, nii et jälge ka ei jäänud järele. Nagu siinne rahvas teab rääkida, viidi need laevadele laaditud palgikoormatesse peidetult välismaale, kus need hea raha eest maha müüdi. Ühe suuremat sorti asuurse malmristi eest võis Eesti rahas 30 000 krooni saada. Korruta 148 x 30 000.”

Mis need nii kalliks teeb?

Malmivalukojad on suuremalt jaolt loodustsaastava ja energiamahuka iseloomu tõttu kinni pandud ning malmriste ei toodeta enam, teadis Rajari rääkida. „See on jäänud kunstnike pärusmaaks, mis muudabki malmist ristid, isegi lihtsamad, hinnatuks ja kalliks. Keerukamad ja õhulisemad, nagu neid 19. sajandil tehti, eriti kalliks.”

Mustlasparuness ja nimekad kalmud

“Minult on ikka küsitud, kuhu see kuulus mustlasparuness on Pärnus maetud,” jätkas Rajari. “Noorem rahvas vahest ei mäletagi teda, kuid vanemad pärnulased teavad, kellest jutt. Siin see hauakamber on.”

Seisime Vana-Pärnu kalmistu Lihula-poolses otsas üsna jõe lähedal, kus tõusis maapinnast esile nelinurkne betoonist kast, mis mulda täis ja rohtu kasvanud. Ei nime ristil, ei märkigi kalmuhooldajaist.

“Siin maa sees on hauakamber,” selgitas Rajari. “Et tegu oli kõrgest soost ja võimuka mustlannaga, korraldati talle uhked matused ja kuuldavasti olnud hauakamber seest kaetud vaipadega. Pärast tseremooniat müüriti hauakambri uks kinni ja siin see mustlaste pühapaik nüüd seisab.”

Vana-Pärnu kalmistule on maetud palju nimekaid inimesi: Kersti Merilaas, August Sang, Elisabeth Aspe, Melania Krimm, kui nimetada mõni kirjanik.

Pikemalt rääkis Rajari Melania Krimmist, sest ma polnud seda nime varem kuulnudki. Rajari väitis, et tegu võib olla Pärnumaa kuulsaima luuletajaga.

“Krimm kirjutas vaimuliku sisuga luuletusi, kusjuures neid on tõlgitud saksa keelde ja tema tekstidele on kirjutatud laule, mida lauldakse kirikutes üle maailma.”

Vana-Pärnu kalmistule on maetud ka näiteks Aabram Holter, eesti soost mees, kelle Rosenplänter koolitas õpetajaks ja kelle õpilaste hulgas omakorda on mitu 19. sajandi ärkamisaja nimekat tegelast.

Märkimist väärib, et Vana-Pärnu kalmistule on maetud palju vabadussõjas langenuid ja Vabadusristi kavalere.

Vana-Pärnu surnuaed asub küll linna kaugemas nurgas, on kannatanud laastava saatuse all, kuid ometi on rikas nii kultuurilooliselt kui kalmistuinventari poolest.

Tänu vabale planeeringule, tihedale kõrghaljastusele ja jõe naabrusele on see kalmistu iseäralikult intiimne ja looduslähedane.