Sada aastat Ilmar Jürissoni sünnist

Partisan, nõukogude töötaja, põllumajandusteadlane, pedagoog, strateeg ja visionäär Ilmar Jürisson. Foto: arhiiv

Põllumajandusteadlase ja riigitegelase Ilmar Jürissoni (13.08.1912–13.02.1985) sünnist saab 13. augustil sada aastat.

Ta sündis Pärnumaal Halinga (Enge) vallas Lehtmetsa külas, kus tema isa Jüri ja ema Miina pidasid Kalme talu. 1928. aastal lõpetas ta Halinga algkooli, 1936 Jäneda põllutöökeskkooli, 1948 kõrgema parteikooli ja 1953. aastal EPA loomakasvatuse erialal.

Aastatel 1940-1941 oli Jürisson Halinga valla täitevkomitee esimees, Pärnumaa TSN TK maakomisjoni juhataja ja sekretär. 1941. aasta augustis evakueeriti ta koos isaga Kurgani oblastisse. Isa suri seal. 1942. aasta mais heideti Ilmar Jürissoni juhitav partisanisalk Kikepera raba servale Pärnumaal. Salk korraldas mõningaid aktsioone, ent vältis kohtumisi tolleaegsete võimuorganitega, jälitajad raputati maha ohvriteta.

Sõja järel, aastatel 1944-1949, töötas Jürisson Pärnumaa täitevkomitee esimehe, vahepeal loomakasvatusministri ja põllumajandusministri asetäitja ametis. 1950. aastal saadeti ta Väimela loomakasvatustehnikumi direktoriks ja 1954 Kehtnasse kolhooside juhtiva kaadri ettevalmistamise keskkooli direktoriks, 1957-1959 oli ta jälle põllumajandusministri asetäitja.

1. augustist 1959 määrati Ilmar Jürisson Eesti maaviljeluse ja maaparanduse teadusliku uurimise instituudi direktoriks, mil algas instituudi keskuse üleviimine Tallinnast Sakku. See oli tema elutöö, mis kestis 20 aastat. Siis tuli tal vabastada instituudi direktori koht Edgar Tõnuristile, keda EKP esimene sekretär Karl Vaino ei tahtnud näha valitsuse juhi asetäitjana. 1979. aastast kuni surmani jätkas Jürisson tööd sama instituudi direktori asetäitjana teadusalal.

Ilmaril olid vend Jaan (1901–1946) ja Anton (suri noorelt). Ilmar Jürissoni peres oli naine Niina (1910), pojad Ilmar (1942) ja Jüri (1946) ning tütar Katrin (1947). Vend Jaan mobiliseeriti punaväkke, koju jäänud ema ”poodi Saksa okupantide poolt 1941. aastal ja vend Jaan tapeti bandiitide poolt kodus 1946. aastal” (I. Jürissoni sõnastus).

Ilmar Jürissoni tegevust partisanina hindas nõukogude võim Lenini ordeniga. See asjaolu pehmendas temale 1950. aastal toimunud EKP KK 8. pleenumil esitatud süüdistusi kodanlikus natsionalismis, mistõttu peeti võimalikuks piirduda vaid saatmisega Väimela loomakasvatustehnikumi direktoriks.

Poliitiline kiusamine

Noorte Hääl avaldas 1950. aasta 21. aprillil A. Seemani pika artikli ”Kulakulõa otsas,“ milles Ilmar Jürissoni süüdistati süveneva klassivõitluse jätmises isevoolu hooleks ajal, mil ”talurahvas on hulgaliselt asunud suure Stalini poolt näidatud ainuõigele kolhoositeele /.../ et tagada edukat küla sotsialistlikku ümberkorraldust, alustasid kehvtalupojad liidus keskmikega halastamatut võitlust nende vastu, kes igasuguste riugaste abil püüavad nurja ajada nende püüet uue elu poole, igasuguste kodanlik-natsionalistlike olluste vastu, kulakute ja nende sabarakkude vastu.“ Artiklis seisis, et „kulaklus on maakonna kõige kurjemaks ausate töötavate inimeste vaenlaseks“.

Ent Jürisson kinnitas: ”Meie maakonnas peaaegu polegi kulakuid! Nende kasvu ei soodustanud kohalikud majanduslikud olud.“

Ajaleht kirjutas, et talupojad küsivad visalt: ”Miks need ekspluateerijad ja vereimejad ei ole veel kulakuteks kuulutatud?“ Kõigepealt tuuakse materjalid Mihkel Reinike kohta Tahkuranna vallast, kellel on suur talu, veski, saeveski, villaveski. Aga toimiku esimesele leheküljele oli kirjutatud oma käega: ”Tühistada. I. Jürisson.“

Siis Julius Kirschfeld Tori vallast. Tema toimikus ”ülistatakse taevani kulaku teeneid“ ja vaikitakse maha tema suurmaaomand: Tori vallas 24 ha, Kõpu vallas 52 ha, kaks suurt maja Pärnus Riia maanteel jne. Täitevkomitee otsusega aga tuli see mees puhtana välja.

Hiljem otsustati, et niisugune asi on Jürissoni poliitilise ebaküpsuse tulemus. Täitevkomitee esimehe asetäitja Hilda Arsenjeva võttis asja arutusele, ent Jürisson teatas omalt poolt, et ”Arsenjevaga on talumatu koos töötada“. Jürissoni temp aga olevat ”end klassivaenlasele mahamüünud inimese maskeeritud kodanlik-natsionalistlik vemp“. Jne.

Jürisson olevat soosinud kodanlikke elemente, kedagi Naruskit, Konsinit jt. Ta tegi katset poetada nõukogude aparaati Theodor Saart, Kaitseliidu liiget, meredivisjoni pealikku, Isamaaliidu liiget, fašistliku Eesti Rahva Ühisabi juhtivat tegelast.

Jürisson ütles: ”Saar on meie inimene! Ma tunnen teda! Ta oli Saksa okupatsiooni ajal partisaniks ... Kihnu saarel.“

Tori valla Uue Elu kolhoosi olid pugenud kulakud ja kõige raevukam neist olla Mihkel Tiitus. Halinga valla Edu kolhoosis jälle olevat tegev suurkulak ja ärimees August Sagim. ”Kolhoosnikud tunnevad väga hästi seda vereimejat ja šarlatani, kelle läbi nad on korduvalt kannatada saanud.“ Jürisson sokutas ta Vahenurme masinaühistu esimeheks, kuigi Jürisson tunneb ju oma kodupaiga inimesi. Siis paneb ta tema kõrvaldamise kavale oma kategoorilise veto. Kolhoos oli asutamisel Jürissonile kuuluva 60 ha suuruses Kalmu talus. Kolhoosile pandi nimeks Kalmuhiis.

Seemanni artikli lõpulause kõlab: ”Just seepärast ongi kõigil ausatel inimestel, kes tunnevad Ilmar Jürissoni mahhinatsioone, õigus öelda kindlalt ja leppimatult: ei ole kohta säärasele tegelinskile ministri asetäitjana!“

Paljud ilmselt ei teadnudki Lenini teoste 23. köites toodud ja bolševistlike metafooridega ilmestatud teksti: ”Kulakud on kõige elajalikumad, kõige tooremad, kõige metsikumad ekspluataatorid /.../.”

Stalin selgitas ”Leninismi küsimustes“ kulakluse mõistet järgmiselt: ”Kulak on nõukogude võimu vaenlane. Temaga meil ei ole ega või olla rahuolukorda: meie poliitika kulakluse suhtes on tema kui klassi likvideerimise poliitika. See muidugi ei tähenda, et me saame tema likvideerida ühe hoobiga. Kuid see tähendab, et me ajame asja nõnda, et teda ümber piirata ja likvideerida.“

Seega polnud kulakuks nimetamine lihtne nime panek või nominatsiooniakt, vaid talupoja kuulutamine ekspluataatoriks, vereimejaks, ämblikuks, vampiiriks, kes tuleb koos perega likvideerida, millega ka väikesed sülelapsed said arvatud väikeste ekspluataatorite, vereimejate, ämblike, vampiiride hulka.

Paljud neist hukkusid Siberis nälja ja haiguste kätte. Nii sai 1949. aasta märtsiküüditamisest nõukogude võimu järjekordne inimsusevastane kuritegu.

Peremees parimas tähenduses

Poliitilisest rünnakust tema vastu tuli Jürisson siiski eluga välja tänu partisaniks olemise tunnustusele teatud ringkondades. Ta võeti vaid ministri asetäitja kohalt maha ja saadeti Väimela loomakasvatustehnikumi direktoriks. Nii nagu Väimelas, nii ka Kehtnas on teda hinnatud kui head direktorit, pedagoogi, ehitajat, heakorra loojat, isetegevuse ja spordi toetajat.

Instituudi direktorina 1959-1979 aga oli Ilmar Jürisson tõeline peremees selle sõna parimas tähenduses. Instituut ja Saku asula tegid läbi olulise arengu.

Tal oli mõjuvõimu oma kolleegide seas, alluvate ja ülemuste hulgas ning ta kasutas seda asja huvides. Tal oli võimu iseenda üle, ta ei läinud kunagi endast välja, oli alati viisakas, osavõtlik ja abivalmis. Ta oli kindlameelne, järjekindel, kannatlik ja oskas inimesi kuulata.

Ta oli eestimeelne visionäär, strateeg, juht, teadlane ja pedagoog (andragoog). Teadlasena kaitses ta edukalt majanduskandidaadi ja doktoriväitekirja ning valiti Helsingi ülikooli audoktoriks. Teda on autasustatud riiklike preemiatega, ordenite, medalite ja aukirjadega. Tema tööde bibliograafias on üle 150 publikatsiooni.

13. augustil tähistatakse Ilmar Jürissoni saja aasta sünniaastapäeva Sakus ettekannetega ja avatakse tema mälestuse jäädvustamiseks Jürissoni pink. Trükist ilmus äsja meenutusteraamat ”Ilmar Jürisson. 100 aastat sünnist.“