Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
/nginx/o/2009/03/28/154897t1h4242.jpg)
Soomlase Toivo Vunukaineni elu on sigrimigri, mida otsast harutama hakates saaks romaani kordi väljasaadetud mehest, kellest sai Kaelase ja Rukki külast 1949. aasta aprilli keskel moodustatud Esimese Mai kolhoosi põllubrigadir.
Aga künni- ja külvitöid sai Toivo juhtida mõne nädala, siis käsutati ta Pärnu, sealt edasi põhja poole, rahvuse pärast. Enne seda oli ta jõudnud esimeselt väljasaatmiselt ringiga tagasi Eestisse just 25. märtsil 1949, Venemaalt.
“Jõudsin Tallinna raudteejaama, täna hommikul (25. märtsil, S. P.) kell viis, nägin, mis toimub, raudteejaama aknast. Ega see olnud mul esimene kord küüditamist näha, lahtised autod läksid, rahvas oli peal ja kompsud …”
Suure täpilise taskurätikuga tõrjub kõneleja üle põse veerema pääsenud pisarat.