Vastasseisu puhul pole vaja asuda silte kleepima

Monika Luik. Foto: PP

Töötan psühholoogina ja muu hulgas tegelen sageli lastega, kelle agressiivne käitumine nende vanematele muret valmistab. Kui laps lööb, väljendab ta sellega mingit muret, mida ta teistmoodi väljendada ei oska.

Täiskasvanu ülesanne on üritada aru saada, mis on see tunne, mida laps agressiivse käitumisega väljendab, ja lapsele seda peegeldada. Nii saab laps tunde, et teda mõistetakse, õpib oma tundeid ära tundma ja neid verbaalselt väljendama. See vähendab vajadust sõjakalt käituda.

Olen kauaaegne Pärnu Postimehe lugeja. Kuna Pärnu on minu kodulinn ja siin ma praegu elan, tahan olla kursis kohaliku eluga. Olles aga eilse lehenumbri läbi lugenud, tahtsin võtta paberi ja väljendada sellel oma tundeid. Kui nüüd tunnetele nimi panna, ütleksin, et see on frustratsioon, äng, võibolla ärritus.

Lugesin, kuidas linnapea Toomas Kivimägi vastas ajakirjanik Teet Roosaarele: “Kirjutan arvamusloo sinu komplekside, väikluse, auto, lähetuste jne teemadel sel nädalal” (vt “Pärnu linnapeal on isiklik auto”, PP 9.10) ja kuidas Pärnu linnavalitsuse avalike suhete nõunik Maria Murakas, olles kirjutanud argumenteeritud artikli välislähetuste olulisusest, ei suutnud hoiduda panemast ajakirjaniku tegevusele välislähetuste teema käsitlemisel silti “kitsarinnaline”. (Vt Maria Murakas, “Miks käivad ametnikud välislähetusel”, PP 9.10)

Kui laps ei oska oma tundeid ega mõtteid väljendada, siis ta sageli ründab, seda enesekaitseks. Teine laps, kelle oskused on samuti veel puudulikud, ründab vastu.

Tihti kohtan oma töös täiskasvanuid, kes õpetavadki oma lapsi, öeldes: “Ise esimesena ära löö, aga kui teine lööb, siis löö vastu. Löö nii tugevalt, et teine enam ei tahaks lüüa.” Ma loodan, et igaüks näeb, kuidas sellise käitumise korral konflikt eskaleerub ja lahendust ei leita.

Üks ajakirjaniku ülesannetest on hoida silma peal avaliku võimu tegevusel ja juhtida tähelepanu võimalikele kitsaskohtadele ja läbipaistmatusele. Avalik võim seepeale selgitab ja muudab oma tegemisi läbipaistvamaks.

Ajakirjanik, linnapea ja linna avalike suhete juht on eeldatavasti haritud täiskasvanud inimesed, kellelt võiks oodata professionaalsust ja suhtlemisoskuste olemasolu. Nad ju võiksid teada, et vastuseisu korral on kõige ebaefektiivsem viis viia konflikt isiksuse tasandile ja hakata kleepima silte.

Konfliktilahendamise teooria peamised nõuanded oleksid hoida isik ja probleem teineteisest eraldi, püüda mõista vastaspoole seisukohti ja motiive ning keskenduda ühistele huvidele.

Ühine huvi siinjuures on selgesti nähtav: linna hea käekäik, asjaajamiste demokraatlik ja õiglane korraldus, linnakodanike huvide rahuldamine. Usun siiralt, et mõlemad pooled just nendest huvidest oma tegevuses lähtuvad.

Kui asjaosalised on oma tugevate tunnetega aga sedavõrd puntras, et linna ja selle elanike huvide esindamisest olulisem on iga hinna eest enda õiguse kehtestamine, soovitaksin võtta aeg maha, analüüsida ennast ja oma vajadusi ja seda, kuidas neid vajadusi paremini rahuldada, neutraalsete sõprade, kolleegide, spetsialistide abil.

Hiljutine teadusuuring tõestas, et kirumise ja kaeblemise kuulmisest tekkiv stress viib stressihormooni kortisooli taseme kehas nii kõrgele, et ajurakud hakkavad surema. Pidev pinge muudab hipokampuse pisemaks ja inimene ei suuda enam uut infot küllalt kiiresti vastu võtta ega muutunud olukordadega kohaneda.

Mul oleks hea meel, kui asjasse puutuvad isikud tõepoolest keskenduksid linnaelanike huvidele ega tekitaks lugejates tarbetut stressi.

Seeläbi oleksid linnakodanikud pisutki paremas vaimses seisundis, mis võiks viia senisest grammi võrra õnnelikumate suhete ja kõrgema tööviljakuseni. Kui grammile lisandub teine ja kolmas, muutuks meie linn veel toredamaks kohaks, kus elada.