Hiljuti saatis Venemaa Eestile signaali, et pärast seitsmeaastast pausi oleks Moskva valmis arutama Eestiga taas piirileppe teemat. Teadupoolest on riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson juba varem sondeerinud pinnast, kas seekord võiks leppest asja saada.
Üleeile tegid riigikogu väliskomisjon ja kõik parlamendifraktsioonid valitsusele ettepaneku alustada Venemaaga konsultatsioone, et leida piirilepingu sõlmimiseks võimalusi. Sellist harukordset üksmeelt demonstreerivad rahvaesindajad tavaliselt riigikogu palkade määramisel.
Eesti eesmärk peaks olema saada teada, kuidas Venemaa piirileppe sõlmimist ette kujutab. 1. septembril ütles välisminister Sergei Lavrov, et ollakse valmis Eestiga uuesti läbirääkimisi alustama, kuid ilma üllatusteta.
Eesti välisminister Urmas Paet ei pidanud mõistlikuks alustada piirileppe kõnelusi nullist ja märkis, et kui konsultatsioonidele minna, siis eesmärgiga leida mõlemale poolele vastu võetav lahendus riikidevahelise piiri õiguslikuks fikseerimiseks.
Kui Vene pool jääb endiselt kindlalt selle juurde, et Venemaale 2005. aastal sõlmitud lepped enam ei eksisteeri, on küll raske leida seda kokkupuutepunkti, kust hakata edasi liikuma.
Piirileppe vastased tõstavad kilbile Eesti põhiseaduse 122. paragrahvi, mis sätestab, et Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga. Ent samas on öeldud, et Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks on nõutav riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus. 2005. aastal oli hääletamisel see tingimus täidetud. Seega ei välista põhiseadus rahulepingujärgsest piirist taganemist. Eesti omariikluse nurgakiviks jääb Tartu rahu ikkagi.