Ahti Kõo: Süüdistan end, et õigel ajal ei astunud kõrvale

Foto: Kaupo Meiel

Mitu aastat pildil püsinud Pärnu tipp-poliitik Ahti Kõo on kolm aastat elanud laiema avalikkuse eest varjatuna, advokaadi- ja poliitikukarjääri vahetas nüüd juba pensioniikka jõudnud mees romaanikirjaniku oma vastu.

Ei tule meeldegi, millal Kõoga viimati kohtusin, ilmselt see millalgi mingite valimiste eel või järel oli. Siis kadus linnapea Mart Viisitamme aegne Pärnu linnavolikogu esimees kui tina tuhka, kuni kahe aasta eest jõudis raamatulettidele tema kirjutatud raamat “Oleme seda väärt”.

Tähelepanelik lugeja tundis muidugi ära, mis linnast ja kellest selle linna poliitikute seast teoses juttu oli. Raamatut saatis teatud menu, miinusesse ei jäädud, kuigi täpseid andmeid trükiarvu või läbimüügi kohta autor ega kirjastus ei anna, ja algus oli tehtud.

Nüüd elab Kõo rahulikku elu, loeb kõike seda, mis ajapuudusel lugemata jäänud, käib reisimas, on vahepeal toimetanud kaante vahele teise romaani ja kirjutab kolmandat.

Ahti Kõo, te ei ole ajakirjanduse ja avalikkuse pilgu all kolm aastat olnud, aga kus te siis olete olnud?

Olemas, aga mitte enam sel moel nagu vanasti. Ma eeldasin, et see tuleb jutuks, ja mõtlesin, kuidas sellele lühidalt vastata. Vastan nii, et olen nüüd vaba mõtleja ja vaba tegutseja ja mind ei ahista enam miski.

Põhiliselt tegelen sellega, millega olen kogu aeg tahtnud tegelda. Elan maal, loen, kirjutan, toimetan aias ja käin reisimas. Selline see elu on.

Ega teid ole, jah, isegi Pärnu linnapildis näha olnud.

Väga sageli ma linnas ei käi, peamiselt poes ja raamatukogus. Suhtlusringkonnas on paar–kolm sõpra jäänud varasemast ajast, aga need, kes omavalitsuse tööga seoses tundusid sõbrad olevat, on paraku kadunud.

Kus see maakoht on?

Tammistes, nii et linnast mitte väga kaugel. Ma võin seda tõesti maakohaks nimetada, sest piirneb ühelt poolt jõega ja teiselt poolt on järgmine elamine üsna kaugel. Tunnen end seal täitsa privaatselt.

Ahaa, elate Tammistes, kuidas Pärnu bussireform teie elu muutis?

Ma ei sõida bussiga. Viimast korda sõitsin bussiga siis, kui olin Pärnu linnavolikogu esimees ja huvitusime koos Mart Viisitammega, kuidas ühistranspordiliiklusega rahul ollakse. Aga me sõitsime koos reisijatega bussis, mitte Volvoga bussi järel.

Kui jätsite töö kohaliku võimu juures seljataha, arutasime kolleegidega, et pöördute ilmselt tagasi oma põhieriala, juura juurde, kuid seda ei juhtunud. Kas ei olnud sellist huvi?

Ma lõpetasin vandeadvokaadina 2005. aastal ja 2009 lahkusin omavalitsusest, pääsesin välja, võin nüüd öelda, kuigi tol ajal öeldi võibolla “kukkus välja”. Vaatasin, et läheb veidi raskeks ennast tänapäevastes oludes sellel alal kurssi viia. Liiga pikk vahe oli sisse tulnud, seadused muutunud ja pensioniigagi polnud enam kaugel.

Olin kalkuleerinud, et saan hakkama, elan ära. Seetõttu olengi kolm aastat tegelnud sellega, mida ma ütlesin. Tänavu, kui mul jõudis kätte puhkava inimese iga, arvati mind advokatuurist välja.

Teie puhkava inimese iga peaks olema hästi kindlustatud, kasvõi tänu, kuidas nüüd öeldagi …

… tänu õigel ajal õiges kohas olemisele. Selles õelavõitu etteheites, mida korduvalt olen kuulnud, leidub suur osa tõtt.

Ühesõnaga, vaese pensionäri põli ei tohiks teid kummitada.

Jah, see on õige. Ma ei tea, kuivõrd on minul õigus sellel teemal peatuda, aga mina isiklikult ei kujutaks seda päris pensionäri elu ette, ma ei tuleks toime. Pensionile jäin muidugi alles sellest aastast, kuid ma pole kunagi elanud niimoodi, et ma oma tagalat ei kindlustaks. Tänu advokaaditööle ja muulegi läks nii, et vahepealselgi perioodil sain ilusasti hakkama.

Aeg-ajalt käib meediast läbi, et parlamendipensionid, mida saavad ülemnõukogu XII koosseisu ja riigikogu mõne koosseisu liikmed, muutuvad riigieelarvele üpris kurnavaks.

Olen nõus. Võib diskuteerida, kes seda väärt on ja kas keegi üldse meie oludes kõrget parlamendipensioni peaks saama. Samal ajal olen parasjagu küünik ja ütlen, et kui mõelda ülemnõukogu perioodi, siis minu arvates oleme selle isegi rohkem ära teeninud kui hilisemad riigikogu liikmed, kes samuti saavad või hakkavad üldisest kõrgemat pensioni saama.

Siiski, ma tahaks näha inimest, kellel on õigus eripensioni saada ja kes sellest loobub. Mina niisugune olla ei suuda.

Kuulute 20. Augusti klubisse ja see on vaieldamatult väga tähtis seltskond Eesti taasiseseisvumise kontekstis.

Ma ei tähtsustaks seda üle, tegu oli ühe või mõne päevaga. Ülemnõukogu liikmed, kes olid sama meelt, kuid ei juhtunud sel hetkel saalis olema, näiteks oma tööülesannete tõttu, pole sugugi vähem väärt.

Te saate jätkuvalt igal aastal kokku.

Jaa, meil on igal aastal 20. augustil kokkusaamine ja president kutsub meid koos kultuuriinimestega Kadrioru roosiaeda taasiseseisvumispäeval. Peale selle kohtume omavahel vähemalt korra aastas, vahel rohkemgi.

Mõni nädal tagasi toimus Tartus konverents aasta eest ilmunud raamatu “Mitme tule vahel” põhjal ja detsembris saame taas Tartus kokku. Meenutame küll vanu aegu, aga räägime palju praegusestki ajast.

Ma ei kujuta ette, kui palju on 20. Augusti klubi liikmetele ette heidetud ülemnõukogu liikme staatust või punaminevikku tervikuna.

On küll ette heidetud, mulle ka, kuid ega keegi, kes ülemnõukogusse kandideeris, teinud seda selleks, et suurt palka ja hiljem suurt pensioni saada. Me sõitsime bussiga, elasime ühiselamu tüüpi hotellis, ei saanud kuluhüvitisi ja minu palk näiteks vähenes neljandiku võrra.

Mainitud “Mitme tule vahel” kogumikus leidub minugi kirjutis ja seal ma põhjendan, miks minusugune ülemnõukogusse valiti.

Küsimus on pigem selles, kuidas hinnata lähiajalugu, ega seda praegu ju väga sageli tehta. Inimesed alles elavad, väga paljud saladused pole määratud avalikuks tulema, aga hinnangulisel tasemel tuleb sageli ette mõisteid, nagu “punaprofessor” või “punaprokurör”. Kas teie vaatate oma nõukogudeaegsele tööle prokurörina rahulikult või on midagi jäänud painama?

Mul on vedanud. Olin enne, kui mind Pärnusse prokuröriks saadeti, Tartu rajooni aseprokurör ja minu ülesanne oli tegelda uurimise ja miilitsaga ning otsustada inimeste kinnipidamise üle.

Mul on meeles need korrad, kui prokuröri juurde tuli julgeoleku, KGB esindaja ja taotles kellegi vahi alla võtmist. Prokurör, kes ise sellega iga päev ei tegelnud, ütles, et jätku ma need juhtumid tema mureks.

Tollal ma sellele ei mõelnud, aga praegu olen kunagisele ülemusele tänulik, et ta mind neist asjust säästis. Kuid kui kõigele sellele tagasi mõelda, siis, pagan võtaks, mida siin nii väga kripeldada on?

Toon ühe näite. Mõni aasta tagasi pidi üks Tallinna ringkonnakohtu kohtunik (kõne all on Jüri Paap, K. M.) saama president Ilveselt teenetemärgi, aga selgus, et ta oli omal ajal Mart Nikluse huligaansuse eest plate peale pannud, ning president muutis otsuse ära.

Ma tunnen seda kohtunikku, olime koos ülikoolis, ja ta polnud mingilgi moel ideoloogiline inimene. Ta polnud isegi parteis, erinevalt minust.

Kuidas asi käis? Miilits tuli tunnistajate ütluste alusel vormistatud materjalidega, kus seisis, et Niklus tegi midagi. Nagu tänapäevalgi vaadati toona dokumente ja kuulati tunnistajaid. Kohtunik otsustas nende järgi, mitte ei vaadanud tänaval pätitegu pealt. Nüüd on kohtunik see kõige suurem süüdlane.

Sellised asjad jäävad kripeldama. Mitte et kas Niklus pandi kinni õigetel või valedel alustel, aga kui arvestada, kuidas tolleaegses ühiskonnas asi käis, on kohtunik küll viimane, kellele etteheiteid teha.

Me võime arutleda, et oleks ju võinud mõnda teist tööd teha, aga olgem ausad, juristitöö ei ole müüriladumine ja pätte peab taltsutama iga ühiskond. Pealegi, kui sa juba juristiks hakkasid, olid valitseva võimu tööriist.

Praegu on samamoodi, aga erinevus seisneb selles, et kui tollal oli alternatiiv hakata katlakütjaks ja elas ära küll, siis praegusel vabaduse ajal võid kasvõi romaane kirjutada, kuid nende eest ei saa isegi kuivikuid lauale.

Muidugi on võõrastav, et mina ja näiteks Väino Linde prokurörina, Koit Pikaro miilitsana ja paljud tuntud kohtunikud on allkirjastanud ustavusvande nii Nõukogude Liidule kui Eesti Vabariigile, aga usun, et me keegi ei ole selle üle uhke. Lootkem siis, et inimesed on muutunud, kuid lõpliku muutuse toovad uued põlvkonnad.

Rääkides ümberhindamisest, siis ühe perioodi oma elust olete raamatus ümber hinnanud ...

Ei ole ümber hinnanud.

… või siis lihtsalt hinnanud. Kõne all on muidugi aeg Pärnu linnavõimu juures ja raamat “Oleme seda väärt”. Nimetame seda ilukirjanduseks?

Nimetame, kuid selle raamatu puhul on see tinglik.

Kust see siis tuli, et võtsite kätte ja kirjeldasite üsna täpselt teatud ajavahemikku Pärnu linna …?

Eitan! Eitan! See kõik on väljamõeldis!

Hea küll, teeme nii, aga kust see tuli?

Kust see tuli? Nimetame seda siiski ilukirjanduseks, võibolla olmekirjanduseks või õigupoolest, jätame kirjandusliku taseme hindamise kõrvale.

Ajendiks oli minu tegelik elu ja viimane aasta omavalitsuses, periood, mil üks firmajuht peeti kinni ja tema suhtes algatati kriminaalmenetlus, mis kestis terve aasta kuni kohtu alla andmiseni vahetult enne valimisi.

Ma ju teadsin toimikutest, mida too mees oli toime pannud. Püüdsin volikogu kolleegidele, Reformierakonna inimestele asja selgitada ja ütlesin, et peame selle inimese vallandama. Vaieldamatult oli ta suli ja varas. See ei õnnestunud aga tema ja tema eestkostja, praegugi kõrges ametis isiku kategoorilise vastuseisu tõttu. Kui neid asju ettevõttes arutasime, siis kolm häält kahe vastu ei läinud vallandamine läbi.

Mulle jääb alatiseks meelde, kuidas Jane Mets minu kabinetis ja nelja silma all resümeeris: “Ahti, saa ometi aru! Tal on ees suured kulutused advokaatidele ja me peame teda viimase võimaluseni ametis hoidma!“ Hoidsimegi nagu kari valgeid lambaid ümber ühe musta oina, me kõik, ennekõike tollased Reformierakonna fraktsiooni liikmed.

Siinkohal tekib kiuslik mõte: huvitav, miks küll Toomas Kivimägi praegu omakorda Jane Metsa meeleheitlikult ametis hoiab?

Kõnealuse aasta vältel süüdistasin iseennast, et vaikimisi olukorraga nõustusin. Ainult üks asi, mida oleksin võinud teha, kuid adusin seda alles hiljem: ma oleks pidanud aasta varem areenilt lahkuma, öeldes, et mina selles jamas kaasa ei mängi.

See periood ahistas mind tagantjärele mõeldes nii hirmsasti, et hakkasin kirjutama. Kirjutis tuli, nagu ta tuli, aga minule oli see vajalik, sest seljataha jäi viis aastat tööd Pärnu omavalitsuses, kus oli palju head ja ilusat, aga samuti palju saasta, mis oli hinge kogunenud ja millest mul tuli vabaneda. Kui ma raamatu valmis sain, olin sellest lahti.

Nii et teraapiline kirjutamine.

Jah, võib küll nii öelda. Iseendale tunnistan, et raamatutegelane, kelle prototüüp väidetakse mind olevat, pole sugugi positiivne. Raamatus polegi õieti positiivseid inimesi.

Muidugi aitas kirjutamine mul aru saada, et kuigi räägitakse, et advokaadid on sellised või teistsugused, ostetavad ja müüdavad, on nemad süütud tallekesed kohaliku omavalitsuse mõningate poliitikutega võrreldes.

Minuni jõudis teadmine, et kohalik poliitika on valdkond, kus ausaks ja oma põhimõtete juurde jääda on neetult keeruline, vähemalt ühes tuleb kompromiss teha ja mina tegin neid kompromisse mõlemas. Süüdistan end, et õigel ajal ei astunud kõrvale, kuid inimene on ju nõrk.

Ega vist vahet ole, millises parteis keegi on. Jõujooned jooksevad isikuid ja nende erahuve pidi, mitte mööda poliitilisi veendumusi.

Oh, jooksevadki, eriti Pärnus. Vaadakem Pärnu tasandil, mis vahe oli omal ajal IRLil, Keskerakonnal ja Reformierakonnal. Minu arvates ei mingit. Miks Kalevi staadion nüüdki veel valmis ei ole? Aga sellepärast, et nende inimeste eest, kes olid huvitatud, et staadion ei saaks tehtud, kostis Vello Järvesalu, kes blokeeris kõik detailplaneeringud.

Jälle üks asi, mille puhul käitus meie Reformierakonna fraktsioon volikogus maltsana. Kõik nõustusime Järvesaluga, kuigi samal mõistsime, et asi on jama. Aga ikkagi nõustusime.

Väga paljud on öelnud ja see pole eriline tarkus, kuid väärib jälle kordamist: olles on alati parem muganduda, aga tagantjärele vaadates oleks alati parem olnud lahkuda.

Kuivõrd te praegu Pärnu elu ja linnavõimu tegevust jälgite või sellega kursis olete?

Vaatan praegust Pärnu elu kaugemalt, vaatan Tammistest. Mis ma oskan öelda … Ütleks kahte asja.

Esiteks, ja väikese irooniaga, Toomas Kivimägit tuleb ju samuti mõista: kui sul on võimalus Volvot saada, on väga raske Volvost loobuda, pealegi on linnapea kahtlemata väga edev mees. Ja alluvate palka kärpida on kümneid kordi lihtsam kui enda oma.

Teiseks teeb Kivimägi minu arvates Viisitamme korrates suure vea, mis aasta pärast võib talle kätte maksta.

Me kõik räägime, et eelmisel perioodil oldi Viisitamme pantvangid ja et Reformierakond pidi tegema nii, nagu Keskerakond ja toonane linnapea tahtsid. Nüüd adun, et samavõrd oli Viisitamm Reformierakonna pantvang.

Mul on meeles Reformierakonna fraktsiooni koosolekud, millel üks kena (Kõo hääldab “kena” jutumärkides, K. M.) daam irvitas ja ütles: mida halvem, seda parem, parem järgmistel valimistel.

Kui ma praegu vaatan ja loen, mida räägitakse Kivimägi kohta, meenub mulle olnu ja ma ei imestaks, kui taas üks kena daam aeg-ajalt ütleb: mida halvem, seda parem.

Kivimägi on minu arvates ühe oma abilinnapea ja Reformierakonna meelevallas selles mõttes, et praegu Reformierakond vaikib, kuid hiljem saab Kivimägi sauna nii enda kui teiste käitumise eest. Valimiste eel tuleb erakond välja ja laiutab käsi: “Meie tahtsime, et kõik hästi oleks, aga, näete, linnapea oli selline.”

Minu arvates on nii kõige inetum ja kui Kivimägi seda ei taipa, võib see talle samamoodi kätte maksta kui Viisitammele.

Poliitilisi sõnavõtte teilt enam ei tule ja päevakajalisi arvamuslugusid Pärnu Postimehele te enam ei kirjuta, kuigi võiks, nagu ma eelmise küsimuse vastusest järeldan, aga peagi jõuab raamatupoodidesse teie uus raamat.

Jah ja nimi on “Salamees”.

See ei ole enam seotud, ükskõik kui väljamõeldud kohaliku omavalitsusega?

“Salamees” on veel rohkem väljamõeldud kui “Oleme seda väärt”. Kui oled eluaeg poliitikas olnud ega ole kunagi raamatuid kirjutanud, kannad paratamatult midagi oma elust raamatusse. Vihjeid poliitiliste asjade kohta teoses leidub, aga moel nagu inimesed vestluse käigus räägivad, kuid mu raamat on täiesti poliitikaväline ja käsitleb inimestevahelisi suhteid, lähtudes meie olude kahest mureaspektist, millest üks on vaesus ja teine joomine.

Käsitlen neid teemasid eraldi ja koos ja kirjutan, kuidas need muudavad inimeste omavahelisi ja peresuhteid. Kahtlemata mahub raamatusse armastust ja vihkamistki nagu elus ikka.

Välja annab Eesti Raamat, toimetaja on Maarja Ojamaa ja ta on väga-väga põhjalik. Me oleme kokku umbes kolm tundi telefoni teel arutanud, mis ja kuidas. Vahepeal hakkasin teksti üle lugedes tundma, et ei ole üldse rahul. Hakkasin Ojamaale kurtma, sest juba küljendatud raamatut vaadates tekkis tahtmine ümber tegema hakata. Toimetaja naeris ja ütles: “Te alahindate ennast pisut!”

Teemavalikult kõlab uus raamat veidi nagu Erik Tohvri looming, mis Eestis on väga armastatud.

Jah, mõnes mõttes muidugi. Mina ei häbene oma teist raamatut aste kõrgemaks pidada kui esimest. Esimese kohta ei ütle ma midagi, aga teise kohta leian, et olmekirjanduse mõõdu annab välja küll.

Kolmanda romaani, mis praegu töös, loodan veel huvitavama teha. Selles tahaks arutleda võlguelamise üle. Ühe tegevusliini kaudu näitan, mis võib juhtuda kahe sõbraga, kui üks neist teisele kunagist võlga meelde tuletab. Samal ajal võimaldab teema arutleda, kelle võlglaseks jääb pisipoliitik, kui ta alla 100 euro eest kuus tõstab volikogu lihtliikmena kätt täpselt nii, nagu linnapea nõuab, ja see võlg on hullem kui rahavõlg.

Nüüdseks olen seda usku, et ühte või teist viisi peame kõik oma võlad ära maksma.

CV

* Sündinud 29. märtsil 1952. aastal.

* Lõpetanud Tartu ülikooli juristina 1975. aastal.

* Töötanud prokurörina, vandeadvokaadina. Aastatel 1990–1992 oli ENSV ülemnõukogu liige.

* Riigivapi V klassi teenetemärgi (2002) ja Riigivapi III klassi teenetemärgi (2006) kavaler.

* Oli Pärnu linnapea 2005. aastal 28. aprillist 1. novembrini, pärast seda Pärnu linnavolikogu esimees kuni 2009. aastani (linnapea oli sellal Mart Viisitamm).

* Kuulunud ühendusse Vabariigi Eest – Res Publica, pärast seda kui Res Publica liitus Isamaaliiduga, lahkus sealt ja liitus Reformierakonnaga. Alates 1. jaanuarist 2010 parteitu.

* 2010. aastal ilmus tema debüütromaan “Oleme seda väärt” (Faatum), sel sügisel tuleb trükist ta teine ilukirjanduslik teos “Salamees” (Eesti Raamat).