Vanaviisi jätkates kitsaskohtadele lahendusi ei tule

Siiri Oviir. Foto: PP

Vanarahvas ütleb, et pole halba heata. Kahtlemata on arstide streik patsiendile ebameeldiv, aga teisalt on see ärgitanud ühiskonda sõna võtma ja arvamusi avaldama tervishoiusüsteemi kitsaskohtade üle, pakkuma lahendusi. Nii innukat debatti pole pikka aega olnud. Ja selle eest algatajaile, tervishoiutöötajatele, tänu.

Haiglate kombinaatsüsteem

Meie ees on dilemma: kas olemasolevate vahendite raames on võimalik märkimisväärselt süsteemi täiustada, nii et rahul oleks nii patsient kui tervishoiutöötaja või vajame tervishoiusüsteemi raha juurde?

Lahendusena on välja on pakutud Tallinna nelja haigla ühendamine. See nn kombinaatsüsteem on Euroopas omal ajal ära proovitud. Märkimisväärset rahalist kokkuhoidu ei saavutatud, patsientide rahulolu langes ja arstide-õdede töötingimused halvenesid. Eksperiment tunnistati ebaõnnestunuks.

Välja on pakutud üle Eesti kahe-kolme haigla töösse jätmine ja teiste, maakonnahaiglate liitmine nendega ühisesse võrgustikku. Mõte on sümpaatne, aga kas sellest rahalist võitu tuleb, on küsitav. Jäävad ju nn peahaigla ja teised võrgustikku kuuluvad haiglad töötama haigekassa lepinguga, mida arstiabi kättesaadavuse tagamiseks vähendada ei ole võimalik. Samal ajal on kindlasti mingi efekt arstide töökorraldusele.

Suurendada konkurentsi ja soosida erapraksiste turule tulekut – seegi on üks välja pakutud võimalustest. Kuid kas pääsetee? Kahtlen. Arstidest-õdedest on juba praegu puudus, kiiret juurdekasvu pole võimalik saavutada. Haigekassa raha ümberjagamine enamate osaliste vahel lisandväärtust ei loo.

Patsiendi täismahus (erameditsiinis) omaosalus ei ole inimestele üldjuhul taskukohane. Siseriiklik haiglatevaheline konkurents meie väikeses riigis tulu ei loo ega lühenda ravijärjekordi. Pooldasin kümme aastat tagasi sotsiaalministrina ja pooldan nüüdki üleriigiliste lähestikku asuvate haiglate vahel spetsialiseerumisel põhinevat lepingulist tööjaotust. Vastav lepingki haiglate, ministeeriumi ja haigekassa vahel sai sõlmitud.

Vastastikku arstide üleostmine ja dubleerivate teenuste osutamine arstiabi kättesaadavust ei paranda, vaid toob kaasa täiendavad kulud palgafondile ja aparatuuri soetamiseks. Need aga on teatavasti püsikulud ja patsiendile arstiabi kättesaadavust ei suurenda, pigem vähendavad.

See nn võidurelvastumine ei ole loonud lisaressurssi ei meditsiinitöötajate arvus ega kokkuhoidu rahas, vaid hoopis viinud olukorrani, kus praktiliselt iga kolmas Tallinna keskhaiglate patsient peab arstile pääsemiseks kulud ise katma. Kellel see pole võimalik, jääb paraku arsti ukse taha või pöördub erakorralise meditsiini osakonna arstide poole. Sageli aga liiga hilja, mistõttu on tulemuseks töövõimetuspensionäride arvu jätkuv kasv.

Soodusravimite kättesaadavuse parandamine, nii hinna alandamine kui raviminimekirja laiendamine on ülioluline, kuid on samuti kinni tervishoidu rahastava süsteemi võimaluste taga.

Olen nõus nendega, kes on võimalusi süsteemisiseselt vahendite ümbertõstmisel nimetanud surnud ringiks, mis teadagi pikaajalist lahendust probleemidele ei loo.

Madalate maksudega õhukene riik pikalt ei toimi. Ümbertõstmine ühest taskust teise ei lahenda probleeme tervikus, tekitab vaid “tuuletõmbust” .

21 aastat tagasi kehtestati ravikindlustuse maksu suuruseks 13 protsenti töötaja palgafondilt. Töötajaid – maksumaksjaid – oli siis 900 000. Nüüd on töötajaid kolmandiku võrra vähem, umbes 600 000, haigekassas kindlustatuid aga kaks korda enam ehk 1,2 miljonit inimest.

Töötajate palgamaksust peab jaguma arstiabi saamiseks, haiglate ülalpidamiseks, aparatuuri ostuks, meditsiinitöötajate palkadeks jms. Juba pikki aastaid kogeme, et ei jätku, vaatamata sellele, et endise 115 haigla asemel on nüüd 19.

Patsiendi omaosalus

Oleme Euroopa Liidus ainuke riik, kus kogu tervishoiu rahastamine on pandud töötaja palgafondi pealt laekuva maksu kanda. Patsientide omaosaluse suuruse poolest oleme samuti ELi esireas. Seda liini jätkates pole lihtsalt võimalik lahendada tervishoiusüsteemi kitsaskohti arstiabi kättesaadavuse tõstmisel ja arstide töötingimuste parandamisel.

Probleem ei ole tekkinud üleöö. Lahendusteid on otsitud varemgi. Mõndagi on leitud. Näiteks ravikindlustuse seadus, mille võtsime vastu 2002. aastal, nägi ette kapitalikulude katmise riigieelarvest. Seaduse säte kehtis vaid ühe aasta ja sedagi väiksemas mahus, kui olid haiglate tegelikud vastavad kulud.

Vajame tervishoiu rahastamise muutmist ja seda üleüldise maksusüsteemi kaudu. Üks võimalus on ravikindlustuse maksu jagamine tööandja ja töötaja vahel, nagu seda tehakse paljudes ELi riikides. Me ei pea hakkama ise jalgratast leiutama.

Tervishoiu rahastamise osakaalu tõstmine SKTs on möödapääsmatu.

Kindlasti ei pea ma silmas raha äravõtmist õpetajatelt, kultuuritöötajatelt või kelleltki teiselt. Kindlasti ei pea ma lõpplahenduseks astmelise tulumaksu kehtestamist.

Eeskujud on ELis olemas ja ei maksa meie üldsust hirmutada, et need heaoluriigid kohe-kohe kokku kukuvad. Meie maksusüsteemi ei ole rutanud ükski neist üle võtma ja nii ajame ELis uhkes üksinduses ise leiutatud õhukese riigi joont ning laseme probleemidel kuhjuda.