See nn võidurelvastumine ei ole loonud lisaressurssi ei meditsiinitöötajate arvus ega kokkuhoidu rahas, vaid hoopis viinud olukorrani, kus praktiliselt iga kolmas Tallinna keskhaiglate patsient peab arstile pääsemiseks kulud ise katma. Kellel see pole võimalik, jääb paraku arsti ukse taha või pöördub erakorralise meditsiini osakonna arstide poole. Sageli aga liiga hilja, mistõttu on tulemuseks töövõimetuspensionäride arvu jätkuv kasv.
Soodusravimite kättesaadavuse parandamine, nii hinna alandamine kui raviminimekirja laiendamine on ülioluline, kuid on samuti kinni tervishoidu rahastava süsteemi võimaluste taga.
Olen nõus nendega, kes on võimalusi süsteemisiseselt vahendite ümbertõstmisel nimetanud surnud ringiks, mis teadagi pikaajalist lahendust probleemidele ei loo.
Madalate maksudega õhukene riik pikalt ei toimi. Ümbertõstmine ühest taskust teise ei lahenda probleeme tervikus, tekitab vaid “tuuletõmbust” .
21 aastat tagasi kehtestati ravikindlustuse maksu suuruseks 13 protsenti töötaja palgafondilt. Töötajaid – maksumaksjaid – oli siis 900 000. Nüüd on töötajaid kolmandiku võrra vähem, umbes 600 000, haigekassas kindlustatuid aga kaks korda enam ehk 1,2 miljonit inimest.
Töötajate palgamaksust peab jaguma arstiabi saamiseks, haiglate ülalpidamiseks, aparatuuri ostuks, meditsiinitöötajate palkadeks jms. Juba pikki aastaid kogeme, et ei jätku, vaatamata sellele, et endise 115 haigla asemel on nüüd 19.
Oleme Euroopa Liidus ainuke riik, kus kogu tervishoiu rahastamine on pandud töötaja palgafondi pealt laekuva maksu kanda. Patsientide omaosaluse suuruse poolest oleme samuti ELi esireas. Seda liini jätkates pole lihtsalt võimalik lahendada tervishoiusüsteemi kitsaskohti arstiabi kättesaadavuse tõstmisel ja arstide töötingimuste parandamisel.