Laupäeva hommikul haarasin reha ja hüppasin ratta selga, et tööle sõtkuda. Just laupäeval ja tööle. Ootamas polnud mitte tavaline tööpäev laste ja muusikaga, vaid tööpäev reha, värske õhu ja ilma ühegi lapseta.
Talgulised tegid lasteaia õue päikesele ruumi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõudsin kohale esimeste hulgas, õu oli sügiseselt kurb, langes paar külma pisarat. Surusin käed sügavamalt kinnastesse ja mütsi silmini ning lootsin, et sadama ei hakka.
Nagu nõiaväel hakkas igast väravast sisse voolama talgulisi: oksakääride, saagide, kärudega, lõikurite ja hekikääridega, küll ühekaupa ja mitmekesi. Kokku tuli üle kaheksakümne inimese, nendest kaheksateist töökat meest Pärnu Lions klubist, nende kõrval tublid lapsevanemad ja muidugi lasteaia kollektiiv. Mõne minutiga oli õu siginat-saginat täis. Kõigil kaasas suur tahe koos midagi vajalikku ära teha.
Töö läks lahti pikema jutu ja sissejuhatuseta. Lõigati hekke, saeti puid, tassiti oksi, riisuti lehti ja prahti. Kaevati üles vanade liivakastide väljaulatuvad ohtlikud betoonääred. Õue peale kerkisid suured oksahunnikud, mis ootasid oksapurustajat. Nahk oli märg, põsed rahmeldamisest roosad ja hinges tohutu rõõm ja rahulolu, sest ümberringi toimus lausa maagiline muutus – lasteaia õuele jõudis päikesevalgus, mis enne jäi ülekasvanud hekkide ja suurte puude taha.
Lõuna saabudes kutsus lasteaia direktor kõiki talgulisi supile ja koogile. Sooviti jätku leivale ja head isu. Isu üle kurta ei saanud, värske õhk ja liigutamine olid oma töö teinud ning hernesupp oli tõeliselt tummine ja maitsev. Kiitus lasteaia kokkadele!
Pärast sööki lõpetati poolelijäänud tööd ja nobedad abilised hakkasid kodudesse naasma. Nii ka mina. Reha kaasas, sõitsin kodu poole, hinges tohutu rahulolu.
Pärnu Mai lasteaia pere tänab kõiki talgulisi tehtud töö eest, aitäh Lions klubi liikmetele ja lastevanematele!