Tudengid said linnast välja

Tartu ülikooli Pärnu kolledži tudengid Manijal Riida turismitalus. Foto: Erakogu

Hommik oli kõike muud kui ekskursioonisõbralik – taevas oli hall, vihma ladistas tavalisest kõvemini ja puhus sügiseselt kõle tuul. Ilmateade lubas sadu terveks päevaks ja temperatuur polnud selle sügise jooksul veel nii madal olnud.

Paljud kursusekaaslased olid talvejope selga pannud, mõnel olid koguni tuttmüts ja karvased kindad kaasas, sest õppejõud informeeris meid, et sõit Munalaiult Manilaiule toimub paadiga, millest suurema tuule korral laine üle võib lüüa.

Sadamas tabas meid meeldiv üllatus. See n-ö paat oli pehmete istmete ja merekarust kapten Jüriga tänapäevane korralik väike laev, mis meid vähem kui kümne minutiga Manilaiule viis.

Teine üllatus oli saarel, kus porise külavahetee asemel ootas meid ees asfalteeritud ühe auto laiune sõidutee. Inimesed elavad saarel ilma aedadeta majades ja toimetavad seal oma igapäevategemisi, saare peal ei jää midagi saladuseks, kõik on naabritele kätte näha.

Vihm oli järele jäänud ja pärast tempokat ligi nelja kilomeetri pikkust jalutuskäiku jõudsime Riida turismitallu. Aiamaal maiustas üks Šoti mägiveis kõrvitsa kallal, lambad vaatasid meid uudishimulikult ja külalisi saabus peale perenaise tervitama neli väga sõbralikku eriilmelist koera.

Hiljem saime teada, et tegelikult ei tohiks pullid aiamaal kõrvitsaid ja tomateid süüa ning mitmel meist tekkis võimalus mägiveise karjatamist proovida. Osal olid põnevusest silmad suured, teised ei suutnud naeru tagasi hoida, kui üks tudengitest oma punase vihmavarjuga muudkui vehkis, et loom õigesse suunda ajada.

Käisime majakat vaatamas, sõime imehead klimbisuppi ja naabertalus valmistatud leiba ning kuulasime lugusid saarevahi ja -rahva raskustest ja rõõmudest. Vahepeal sadas vihmaga pooleks rahet, aga meil õnnestus saarel kuivaks jääda.

Teiseks peatuspaigaks oli Maria talu Kõpu külas. Sellest turismitalust olime varem loengutes paaril korral kuulnud, aga keegi meist ei osanud arvata, et tegemist on tohutu suure kompleksiga ja et selle peremees ikka veel arenemisega seoses palju põnevaid plaane peab.

Tundub, et vähemasti Maria talu on Eesti turismi hooajalisuse probleemi lahendanud. Talurahva spaast on meedia vahendusel paljud kuulnud, aga Maria talus on teostamisel plaan ehitada metsaserva jõuluvanast ja Eesti talurahvast inspireeritud külake. Nii mõnigi meie seltskonnast kujutas ette, kuidas oleks reega läbi härmas metsa kuljuste kõlisedes kihutada.

Pärast ringkäiku sõime üle saja aasta perekonnale kuulunud talu rehetoas värskelt ahjust tulnud kõrvitsasaia ja arutasime maailma asju. Kui muidu oli peremees rõõmus ja entusiastlik oma plaanidest rääkides, siis toas saime teada, et sellise talu pidamine pole meelakkumine, pidevalt allahindlusi tehes pole võimalik turistidele nende ettekujutuses olnud imelist teenust pakkuda.  

Mõtisklesime hiljem bussis, et Maria talu on nagu tänapäeva mõis: palju asju tehakse kohapeal, töötajatel on võimalus sealsamas elada, pererahvas on kogukonnas aktiivne ja uute ideede algataja …

Viimane peatus oli Ojakol, kus meid võttis vastu üdini positiivse olemisega perenaine Ly. Isegi suunavad küsimused teemal, kas sellise suure puhke- ja koolituskeskuse juhtimise juures on ka midagi negatiivset, ei muutnud teda morniks. Väljas ladistas vihma, aga meie nautisime vanast laudast ehitatud soojas ja õdusas saalis kotlette ja kartuliputru.

Kui loengutes kuuleme seda, kuidas asjad turismis peaksid olema, siis praktikutega kohtumine andis võimaluse uurida, kuidas asjad Eesti turismimaastikul tegelikult on, kuidas inimesed on alustanud oma toimetusi turismi valdkonnas nullist ja suutnud end üles töötada. Saime teada, et vahel on ikka väga raske, aga need õppereisil kohatud ettevõtjad ei ole allaandjad ja tänu neile on nii meil, eestlastel, kui ka paljudel välismaalastel võimalus kogeda põnevaid elamusi ja nautida hämmastavat koostööd looduse ning esivanemate pärandiga.

Sellised inimesed inspireerivad meid, seni veel teoreetikuid, uusi ja julgeid ideid katsetama. Reaalsed kogemused annavad motivatsiooni ja panevad paika mingi visiooni, mida ise tahaks sel alal korda saata, mida teha võib-olla pareminigi ja kuidas ette näha kitsaskohti. Vahetu kontakt turismitalude peremeeste ja perenaistega andis suurepärase elamusterohke päeva vahelduseks akadeemilisele koolitööle ja pani mõtted liikuma selles suunas, kuidas ise sel alal läbi lüüa.

Tartu ülikooli Pärnu kolledž on rakenduskõrgharidust omandavatele tudengitele praktikutega kohtumisi võimaldades teinud tänuväärset tööd, muidu ehmataks reaalne elu meid äkki liiga ära ...