Eesti inimestesse on sisendatud usaldust ja pidevalt on räägitud, et haigestudes saavad nad head arstiabi. Tegelikult arenebki meie tervishoid jõudsalt. Tallinna ja Tartusse on viimase kümne aastaga kerkinud uued, meditsiinitehnika viimase sõnaga varustatud haiglahooned.
Sotsiaalminister Hanno Pevkur uhkustab hooldusravi voodikohtade kasvuga, moodsaid aparaate soetavad väiksemadki haiglad. See on osutunud võimalikuks tänu eurotoetustele ja laenurahale.
Ometi pole kindel, kas patsiendid “kivisse ja rauda” investeerimisest kasu saavad, sest medali teine külg ei läigi nii ilusasti. Majad, aparaadid ja voodid ei ravi haigeid, seda teevad arstid ja õed. Kahjuks oleme jõudnud selleni, mille eest tervishoiutöötajate kutseliit on aastaid hoiatanud - töötajate puuduses vintsklevad nii väikesed kui suured haiglad.
Tundlike aparaatide tööks peavad ruumid vastama kindlatele tingimustele, ravimeid tohib manustada patsientidele täpsetes doosides ja steriilsusnorme tuleb järgida piinliku täpsusega. Ainus, mida ükski seadus ei reguleeri, on töötajate töökoormus.
Kusagil pole kirjas, mitu õde ja hooldajat peab olema paarikümne patsiendiga osakonnas. Kas üks õde jõuab tegelda ja suhelda kümne patsiendiga või võib tal käskida joosta kahekümne vahet?
Kusagil pole kirjas sedagi, mitut lamajat haiget peab suutma pöörata, pesta ja sööta hooldaja, ilma et ta vahetuse lõpus kurnatusest kokku ei vaju. Sellele kõigele pole tervishoidu korraldavalt sotsiaalministeeriumilt vastuseid saanud. Koormusi reguleerivad jätkuvalt kõikvõimas haigekassa leping ja haiglajuhtide veel säilinud südametunnistus.
Põhikoormus õdedel ja hooldajatel
Õdedelt nõutakse rakenduslikku kõrgharidust, mis toob õppijale rahalisi kohustusi. Õdede ja hooldajate põhipalk on püsinud muutumatuna 2008. aastast. Miinimumtasuna saab õde kätte 503, hooldaja 311 eurot kuus. Öösiti ja riigipühadel töötades võib veidi lisa teenida, headel aegadel maksti mõnel pool lisatasu. Masu saabumisel kaotati need kiiresti.
Pole siis ime, et toimetulekuks töötavad õed mitmes kohas. Meie töötajat kaitsvad seadused ei luba ju ühel kohal ületunde teha, kuid mitmes haiglas rabades tunde ei loeta ja kõik on juriidiliselt korrektne. Tallinna inimestel on siinkohal eelis, sest teatakse juhtumeid, et õde lõpetab vahetuse ühes haiglas, alustab kohe teises ja jõuab poolt kohta pidada kolmandaski või sõita hoopis Soome tööle.
Mujal Eestis võtab osa ajast ühest linnast teise sõitmine. Lõpuks hakkab selline režiim tervisele, rääkimata töökvaliteedist. Patsiendid pole enam rahul kiirustava ja üleväsinud õega, lapsed nurisevad, et ema on pidevalt tööl, ja ükskord saab jaks lihtsalt otsa. Kõige selle tulemusena kannatab pereelu, tööst rääkimata.
Üleväsinud õde võib lõpuks eksida. Pole palju vaja, et ajada segamini tilguti lahused või ühendada valesti mõni voolik. Tulemus on sellisel juhul kurb ja niisugust asja ei saa ega tohigi lubada. Alatasustamine meditsiinis soodustab aina kasvavat välismaale tööle siirdumist.
2004. aastast on Eestist välismaale erialasele tööle lahkunud ligi tuhat õde. Paljud on leppinud võõrsil madalama kvalifikatsiooni, kuid parema palgaga. Õed on otsinud tasuvama ameti Eestiski, töötades mitte oma erialal. Soome, Norrasse, Saksamaale, Inglismaale ei lähe tööle mitte ainult noored ja aktiivsed, vaid samuti kogenud, väga hea erialase väljaõppe saanud õed.
Keelekursused on tasuta ja ees ootab juba hulk kaasmaalastest kolleege. Lahkumine kodumaalt polegi sel juhul kuigi raske.
Kasvanud väljaränne
Et mitte jääda üldsõnaliseks, toon näite Tartu ülikooli kliinikumi anestesioloogia-intensiivravi kliinikust. Intensiivraviõdede väljaränne hakkas kasvama 2009. aastal, kui uus töölepinguseadus muutis nende senise seitsmetunnise tööpäeva kaheksatunniseks, mistõttu tunnitasu langes keskmiselt 8,6 protsenti.
Kui möödunud aastal läks sellest kliinikust välismaale tööle kümme õde, siis tänavu juba palju rohkem ja veel kümneid õdesid on teatanud oma lahkumisest 2012. aastal. Intensiivravikliinikus ei saa niisama lihtsalt kohti täitmata jätta ja tööd allesjäänud töötajate vahel jagada.
Intensiivravi on ainus eriala, millel nõutava ametikohtade arvu paneb paika haiglaliikide nõudeid kehtestav määrus. Tühjad kohad on Tartus täidetud peamiselt õeks või arstiks õppivate tudengitega, kes aga seaduse järgi tohivad töötada ainult abiõdedena nii-öelda pärisõe juhendamisel. Kogu kliinikumist läks viimase aasta jooksul välismaale üle seitsmekümne õe.
Väärib tähelepanu, et tegemist pole väikese maakonnahaigla, vaid Eesti ainsa ülikoolikliinikuga, mida tihtipeale meie meditsiini lipulaevaks tituleeritakse.
Raske on teha etteheiteid inimestele, kes lähevad tööle sinna, kus nende vastutusrikast tööd hinnatakse ja selle eest väärilist tasu makstakse.
Tegelikult ei lahku keegi kerge südamega, sest abi ja hoolitsust vajavad haiged jäävad ju siia. Meedikute väljarände peatamine või vähemalt pidurdamine peaks olema Eesti riigi üks prioriteetidest, kuid seni pole poliitikud selle heaks sõrmegi liigutanud.
Õed ei taha patsientide usaldust petta, nad soovivad töötada kodumaal normaalse koormusega ja õiglase tasu eest. Suur tänu kõigile toetajatele, kes näevad käesolevast hetkest kaugemale.