Ostupidu sekkaris ehk kasutatud riie naist ei riku

Muutuja number ühe ehk Kerli Liesmenti imagoloogilise värskenduse eest hoolt kandud Anne Laar-Iljin otsis Liesmenti garderoobi nooruslikult julgeid rõivaid. Wow! efektiga hilpude leidmine kasutatud kaubast pole mõistagi kerge, aga asja sai, sest lõpptulemusega olid rahul nii muutuja kui stilist. Foto: Ants Liigus

Shalomi sügisesel õhtumüügil toimunud kolme naise stiilimuutus kinnitas, et oskuslikult rõivaid valides saab second-hand’i kaubagagi end üles lüüa.

Pärnu Shalomi poepere välja kuulutatud muutumisseansile registreerinud paarikümne huvilise seast loositi välja kolm õnnelikku, kelle väljanägemist vabatahtlikud stilistid Anu Rekkor, Anne Laar-Iljin ja Kristel Kallau meikari ja juuksurite abiga tuunima asusid.

Pool tunnikest rõivakuhilais tuhlamist ja naised olid visuaalseks reinkarnatsiooniks valmis.

Eesmärk oli katta iga daam pealaest jalatallani ühe komplektiga, mille igaüks endale saab, läks aga nõnda, et üks muutuja läks sel õhtul koju koguni kolmega.

Teise ringi riiete ostmine on jätkuvalt ülimalt in, sest kui tengelpung uutele asjadele peale ei hakka, aga ihu igatseb ülle midagi põnevat, on just sekkarid need kohad, kus tuulata. Ka kolme stiilimuutja rõivakomplektid ühes aksessuaaride ja jalatsitega ei ületanud ükski kahekümne euro piiri.

Shalomi müüja Ruth Plaum, kes moejanuste eevatütarde rõivajahti aastaid kõrvalt tunnistanud, usub, et “tahaks midagi uut selga” soovmõtlemine ei lahtu õrnema soo seas kunagi ja alati ei pea see miski “uus” tingimata uhiuut tähendama.

“Sest miks siis meie juures käiakse?” pärib ta retooriliselt. “Tavapoes on asjad kallid, aga naised ihkavad kogu aeg erilisi, nii-öelda teistmoodi rõivaid. Selliseid, mis neile tänaval iga teise seljas vastu ei jaluta.”

Tõsiasi, et valdav osa kaltsuka kaubast on varem kellegi võõra jagu olnud, ei heiduta naisi. Rõivatükid rändavad nagunii enne kappipanekut pesumasinasse.

Otse loomulikult tuleb tarvitatud esemete ostmisel kasuks, kui särgid-kleidid enne maksmist üksipulgi läbi uurida, sest äkki on müüjal nende hindamisel miski märkamata jäänud. Isegi kui tegu üliodava hilbuga, siis tagantjärele kodus ebameeldiva avastuse otsa komistada ikka ei tahaks.

“Vahel juhtub, et mina või klient avastame müümise käigus augukese või pleki, mis varem kahe silma vahele jäänud, kuid siis lepime hinnas kokku,” kinnitab Plaum. “Ja kui on väga ilus asi pisikese veaga, paneme ta ikka müüki ja juhime defektile hinnasildil tähelepanu. Kui asi on väga kena, siis väike plekk ei loe.”

Tjah, sest ega tillukese kriimuga kardin või õhtukleit ole nii hukas, et lõplikult maha kanda. Küll osavnäpust naine need pisivead kaotab.

“Mõni ütleb kohe, et ega ta ostetavaid pükse jalga pane, teeb neist hoopis koti ja õmbleb peale põneva ornamendi, mis omakorda mõnest muust esemest välja lõigatud,” toob Plaum näite.

Sekkar pole paik, kus stangedel nukrutseksid ainult luitunud, topilised ja kulunud ehk ilmselgete kandmisjälgedega hilbud. Jah, siia ei tasu tulla kindla sooviga saada selga näiteks mootorratturi tagi, sest idée fixe ja kaltsukas ei käi kohe üldse kokku. Siin käib mäng hea õnne ja juhuse peale – seda suurem avastamisrõõm.

Isegi kvaliteetse pluusi või püksipaari välja õngitsemine pole välistatud. Kui need on eelmise kandja käes kordi pesumasinast läbi käinud, aga näevad endiselt värsked välja, kõneleb see toote heast kvaliteedist.

Ime siis, et Shalomist soetatud tualettides patseerivad daamid teatris esietendustel, kui siin trehvab tuntud nägusid tihedamini kui moodsas kaubakeskuses.