Pärnu vanalinn nagu vaeste patuste alev

Rüütli tänava elujõu kadumisest hakati rohkem kõnelema Pärnu linnavalitsuse Suur-Sepa tänavale kolimise järel. Foto: Ants Liigus

Pärnu linnavalitsuse moodustumise järel 2009. aastal korraldas linnapeaks valitud Toomas Kivimägi kohtumise ettevõtjatega, et arutada, mida teha ettevõtluse arengu heaks Pärnus.

Tartu ülikooli regionaalplaneerimise dotsent Garri Raagmaa meenutas seda kohtumist oma artiklis “Kas ja kuidas planeerida Pärnu kaubandust?” (Vt PP 22.05.2012)

“Hoolimata sellest, et maailmamajandus oli vabalangemises, muretsesid ettevõtjad sel kohtumisel üllatuslikult kõige enam hoopis kesklinna ehk Rüütli tänava teenuste väljasuremise pärast,” kirjutas Raagmaa. “Et kaob suvituslinnale nii oluline ranna rajooni miljöö ja kesklinnas sumin, mille pärast Pärnusse ju tullakse. Põhjuseks mõistagi Portide ja Kaubamajakate mastaapne laienemine.”

Selles meenutuses on ühte hingetõmbesse koondatud kaks ruumilist arusaama Pärnu kesk- ehk siis vanalinnast.

Nimetades vanalinna vaeglinnastajana Port Arturite mõju, pidasid ettevõtjad ilmselt silmas Pärnu vanalinna, mis jääb Pika ja Kuninga tänava vahelisse alasse ja mille peaväärtuseks on Rüütli tänava elujõulisus.

Pärnu linnaarhitekt Karri Tiigisoon, kes artiklis “Kuidas tuksud, linnasüda?” (Vt PP 13.10.2012) vaatleb Pärnu vanalinna alana, mis piirneb Ringi ja Laia tänavaga, hõlmates uue linnaväljaku, Port Arturid ja Pärnu Keskuse ning kontserdimaja, muuseumi ja pooleli oleva parkimismajagi. Seega ei näe Pärnu linnaarhitekt ohtu vanalinnale mitte ainult Port Arturites, vaid äärelinnastumises, mis tõi kaasa Papiniidu ja Mai elurajooni suurte kaubandus- ja ärikeskuste rajamise, mis üha enam hakkavad tugevate tõmbekeskustena elama omaette elu, nii et suurel osal linlastest polegi asja ajaloolisse linnasüdamesse.

Suburbaniseerimine pole linnades erakordne nähtus, Eestis kaeveldakse sama probleemi üle Tallinnas ja Tartuski.

Tallinnas on kaubanduskettidel kavas rajada olemasolevaile lisaks äärelinnadesse veel mitu hiiglaslikku kaubanduskeskust, mis on vallandanud murekoori, et suurtegijad tõmbavad vanalinnast välja väikekaubanduse ja teenused, andes ruumi üha uutele striptiisibaaridele, kasiinodele, ööklubidele ja kõrtsidele. Kardetakse, et Tallinna ajalooline süda öölinnastub täielikult, muutudes pimedal ajal lärmakaks, peletades sealt viimasedki põlisvanalinlased, kes kommunaalseid ebamugavusi trotsides on keskaegses miljöös elanud.

Tartus on idanemas idee ehitatada korterelamud jõe äärde Ülejõe pargialale, et elanikke juurde meelitades lõigata hoobiga läbi vana linnasüdame vaeglinnastumise oht. Kuid seegi idee on põrganud kartusele, et suure maa-ala arendajate kätte usaldamine võib kaasa tuua Tartu südalinna ehitustallermaaks muutmise lähemaks paarikümneks aastaks, mis võib rahva vanalinnast hoopis eemale peletada.

Kartusel on alust Pärnugi näitel, kus vanalinnas on seisnud vundamendiauke aastaid ja on seismas praegugi ning on kerkinud mitu ülioptimistlikult püstitatud kortermaja, mis seisavad pooltühjadena. Kannatusrohkest parkimismaja ehitamise saagast kõnelemata. Plaanitud automagalasse võib nüüd tulla isegi kino. Valmimise tähtajaks on uued omanikud pakkunud 2013. aasta.

Strateegiline kolimine

Pärnus hakati vanalinna väljasuremisest enam kõnelema seoses linnavalitsuse kolimisega Suur-Sepa tänavale 2007. aastal. Vanalinna jäi maha kaheksa hoonet: Kuninga 19 ja 24, Uus 2 ja 5, Rüütli 23/25 ning raekoda Uus 4/Nikolai 3.

Linnavalitsejate idee oli katta vanalinna hoonete müügiga suur osa linnavalitsushooneks kohandatud polikliiniku renoveerimis- ja linnaasutuste kokkukolimiskulud.Linnahoonete müük kukkus läbi, müüa õnnestus 2007. aastal vaid Kuninga 19 ja 24.

Praegu on müügis veel haridus- ja kultuuriosakonna käsutuses olnud Rüütli23/25. Müügiga tegeleb AS Pindi Kinnisvara.

Suurem osa müümata endistest linnavalitsuse hoonetest on õnneks leidnud rentnikud.

Uus 2 asuvas hoones on üüriliseks tööinspektsioon, Uus 5 majas MTÜ Maarja-Magdaleena Gild, kus käib nii vilgas elu, et hansapäevade aegu kulutasid külastajad kivitrepiastme katki.

Rüütli 23/25 hoonel on linnavalitsuse andmetel praegu 12 kasutajat, kasutuseta tube on pakkuda kaks.

Pärnu raekoda Uus 4/Nikolai 3 kasutavad Pärnu linnagalerii ja SA Pärnu Turism, Peale nende veel Pärnu linnaorkester, MTÜ Pärnu Käsikellastuudio ja Pärnu linnavolikogu.

Raekojas paiknevad kohvikuruumid on välja üüritud Raekoja OÜ-le, kasutuseta tube hoones linnavalitsuse andmetel ei ole.

Linnale kuuluvad äripinnad

Pärnu vanalinnas on märkimisväärselt linnavalitsusele kuuluvaid äripindu, sealhulgas “magusaid”, nagu linnaapteegi ruumid Rüütli ja Hommiku nurgal ja äripinnad kortermajade esimestel korrustel ning mitmed Rüütli tänava poekesed.

Linna äripindadest on enamik õnnestunud rendile anda, nagu teatas linnavara peaspetsialist Kadri Tekko. Praegu on käimas üürnike vahetus Rüütli 16 ja Akadeemia 1 ühel äripindadest. Üürimäärasid linnavalitsuse rendipindadel linnavõim ei avaldanud.

“Üürimäärad ei puuduta ainult linna, vaid meie lepingupartnereidki ja seetõttu ei pea ma konkreetsete numbrite ajalehes avaldamist õigeks,” ütles Tekko.

Samal ajal on linnale kuuluvate vanalinna rendipindade kasutusele andmine, vajadusel ka allpool turuhinda, üks neist hoobadest, millega linnavõim saaks linnasüdames kaubandust ja teenuste virvarri kujundada ja suunata.

Arvestades aga linnavalitsuse viimaste aastate suundumisi vanalinnas, võib arvata, et alla turuhinna siin ei kaubelda ja selles võib süüdistada linnavõimu kolimisega kaasnenud eelarvekitsikust.

Kolimise kaudne, kuid raudne mõju

Kui linnavõim 2009. aastal vahetus ja Toomas Kivimägi juhitud kabinet ettevõtjatega nõu pidades tõdes Rüütli tänava väljasuremise ohtu, siis seisti tegelikkuses tõsiasja ees, et linnakassa on tühi ja linn võlgades.

Kõige suurema rahahäda põhjustas seejuures linnavalitsuse siirdumine vanalinnast Vanapargi taha.

Vanalinnas oli küll 47 miljonit krooni maksma läinud uus raamatukogu, 131 miljonit krooni maksnud spordihall Riia maantee ääres, kuid kõigele pani krooni pähe siiski uus linnarae hoone, mis läks maksma 84 miljonit krooni, kolimiskulud peale selle.

Vastne linnavõim tõstis esiplaanile linna rahaseisu parandamise, et muutuda taas pankade jaoks usaldusväärseks, olla valmis europrojektide omafinantseerimiseks ning asuda täitma eelarveseadust, mis keelab omavalitsustele ülemäärase laenukoorma.

Rahalugemise poliitika mõju jõudis vanalinnagi.

Kui ühelt poolt kõneldi Rüütli tänava väljasuremisest ostutänavana, siis teisalt on karmistatud tasulise parkimise korda vanalinnas, tõstetud reklaamitasu, keelatud vanalinna majade fassaadiremonti suvisel turismihooajal (kunas siis veel maju remontida, kui mitte suvel!) ja tagatipuks viidi vanalinnas Lõuna ja Kuninga tänavalt välja bussiliikluski, lahutades sellega Koidula pargi mugavast ühendusest teiste linnaosadega.

Samal ajal tõusis liikluskoormus Vee ja Pikal tänaval, lõigates vanalinna veel enam lahti Pärnu uuest keskusest. Tendentsi võimendavad Pärnu keskusesse ehitatud Hansapordi ja kaubandushooned, mis seisavad linnasüdamest jõe äärde minejal kummuli keeratud tellistena ees.

Õnneks on olemas kava uus keskus Pühavaimu tänava suunal vanalinnale avada läbi massiivse hoone, mis küll ei hajuta kahtlust, et seegi samm teenib rohkem Pärnu Keskuses tegutsevate kaupmeeste kui vanalinna väikeäride huve, tõmmates neilt kliente aina enam jõe poole.

Paradoksina on kinnisvarahinnad Pärnus ainult ranna rajoonis kõrgemad kui vanalinnas.

Pärnu vanalinnas peakorterit pidava LVM Kinnisvara maakleri ja Eesti kinnivaramaaklerite koja juhatuse liige Ingmar Saksing ütles, et võib Pärnu vanalinnas pakkuda osta nii korterit kui ruume büroo sisseseadmiseks. Ja kinnisvarapakkumisi uurides võibki kergesti leida müüdavad korterid näiteks Riia maantee alguses, Pikal tänavalgi ja teistelgi tänavatel.

“Aga vara on siin küllalt kallis,” sõnas Saksing, “Vanalinna kinnisvarahinnad teiste linnaosadega võrreldes on pigem kõrged kui soodsad. Seda nii elamu kui büroopindade puhul.”

Ometi oli Saksing vanalinna kui elu- ja töökeskkonna suhtes vägagi kriitiline, öeldes, et LVMgi kaalub büroo kolida Rüütli tänavalt mujale.

“Otsuseid, mis vanalinna ja Rüütli tänava arengu pidurdumiseni on viinud, on langetatud nii linna kui riigi tasandil,” kurjustas Saksing, Pärnus kaks aastakümmet kinnisvaraäriga tegelnud mees. “Peamiselt on need otsused koondatud nelja gruppi. Need on juurdepääsuteede sulgemised, tasulise parkimisega seotud küsimused, muinsuskaitseametist lähtuvad kõikvõimalikud piirangud ja üha suurema raha nõudmine välireklaami eest.”

Saksingu arvates on juurdepääsuteede ahenemine loonud olukorra, kus nii äri- kui elutegevus on takistatud.

“Ja tulemus on käes,” sõnas Saksing. “Ärakolimisega näitas eeskuju linnavalitsus ise, järgnesid maksuamet, kodakondsus- ja migratsiooniamet, lahkuma valmistuvad politsei ja päästeamet.”

Saksingu loetelule võib lisada seiskunud postimaja, kuhu keegi pole uut tegevust sisse viia suutnud. Omaaegsest kinost ja hilisemast Kiire turust sai ööklubi, vanalinnast lahkus kutsehariduskool … Tõmbeobjektidena on jäänud bussijaam, teater, ajalehetoimetus, kaks kooli, kohtumaja, hotellid, kasiinod, ööklubid, kõrtsid ja paarkümmend väikest poekest, teenindusasutust ning rida büroosid.

Büroode jäämine pole kindel, arvab Saksing.

“Tasuline parkimine, kus soodustust ei saa liisinguautod, aga neid on igal firmal, on sundinud ettevõtteid, mis otseselt südalinnas tegutsema ei pea, kolima näiteks Papiniidu piirkonda,” sõnas Saksing. “Linna soov tõsta reklaamitulusid vanalinna arvel kordades on selge soov seal asuvaid ettevõtteid kolima sundida. Muinsuskaitse nõudmised on loonud olukorra, kus majad lagunevad seetõttu, et esitatud nõudmised on ebamõistlikud ja kujunevad majaomanikule liig kalliks. Samal ajal ei võeta midagi ette hooletute omanikega.“

Sild ja väljakud

Linnaarhitekt näeb Pärnu vanalinna keskusena säilitamise võtit uues sillas üle Pärnu jõe, mille ehitamisest on räägitud nii kaua, et selle jutu esimest otsa enam ei mäletatagi. Ent räägitakse ajakao kiuste.

Linnaarhitekti arvates peaks uus sild jõe vasakkaldal avanema Pargi tänava kohal, mitte Vingi või Aia tänava mõttelisele pikendusele.

Sild on suur investeering, mida Pärnu linn ilma riigi või Euroopa Liidu toeta ehitada ei suuda. Jutt on 20–25 miljonist eurost. Kui selleks kasutatakse Euroopa raha, peab linn olema suuteline mitme miljonini küündida võivaks omafinantseeringuks.

“Uus sild kui ühendustee on ülitähtis,” rõhutas Tiigisoon. “Aga selle läbi paraneks ühendus Rääma ja Ülejõega.“

Tiigisoone arvates tuleb tulevikus, kui uus sild on valmis, anda Pikale tänavalegi uus kvaliteet väikekaubanduse näol ja muuta see vanalinna peamiselt jalakäijatele mõeldud peatänavaks Rüütli kõrval.

“Pikk tänav tuleb vanalinna kontekstis panna toimima linna ajaloolise südame ja jõe poole jääva kesklinnaala ühendajana, mitte lahutajana,” sõnas linnaarhitekt. “Teised ebapiisava kasutusega alad on meil väljakud, esmajoones Endla teatri ette jääv Keskväljak ja Rüütli väljak. Vähendades ja rahustades liiklust Vee ja Akadeemia tänaval, on võimalik parandada ligipääsu Keskväljakule ja luua seal rahvale meeldiv ja mitmekesise sisuga linnaruum.”

Bussiliikluse ümberkorraldamisega toimitakse praegu linnas küll risti vastupidi, kui mõeldakse Vee tänaval Keskväljaku tõkestamisele barjääridega, et likvideerida jalakäijate liikumine Aida tänava joonel üle Keskväljaku …

Kui keskparki taheti rajada liuväli, põrkus see esmajoones just liiklusskeemile ümber Keskväljaku, mis kujutanuks endast suurt ohtu liuvälja külastavatele lastele. Nüüd on liiklusolukord seal veelgi ohtlikum.

Samal ajal ei olnud Tiigisoon nõus, kui kõne alla tuli elamuehituse vanalinna lubamine, nagu sellest on räägitud Tartus.

“Ma praegu küll ei poolda näiteks Jakobsoni pargi täis ehitamist, et taastada seal vanasti asunud hoonekvartal,” sõnas Tiigisoon, lisades, et ei poolda ka Vallikääru-tagusele lagendikule hoonete kergitamist (“Kaotame vaate ajaloolisele muldkindlustusele,” ütles ta). Ega ammugi ehitustegevust kesklinna ümbritsevas rohevööndis parkide vähendamise arvel, mis tundukski arvatavasti enamikule pärnulastest pühaduserüvetamisena.

Teemaplaneering

“Kavas on hakata koostama Pärnu kesklinna teemaplaneeringut,” lubas linnaarhitekt.

Seda tehtaks koos vanalinna liiklusskeemiga, võttes arvesse lootust saada üle Pärnu jõe uus sild, mis praeguste arusaamade järgi peaks tulema Pargi, mitte Vingi või Aia tänava pikendusele. Kolmanda silla olemasolu on võtmeküsimus vanalinna ühendamisel üle jõe jäävate linnaosadega.

Teemaplaneeringu võiksid Tiigisoone arvates koostada linnavalitsuse arhitektid, kaasates vajalikke teiste erialade spetsialiste.

Teemaplaneeringu üheks oluliseks komponendiks on teabe kogumine linna rahvastiku, äride, kaubanduspindade, liiklusvoogude jms kohta, mida praegu tegelikult linnaplaneerijail piisavalt pole. Isegi vanalinnas elavate inimeste arvu nimetamine käis linnaametnikele üle jõu.

Seega on jutud, mis räägitakse ühe või teise linnaosa mõjust linna arengule, kantud rohkem kõhutundest kui reaalsele teabepangale rajatud järeldustest.

Isegi suured toidupoed varjasid kiivalt oma päevaseid ostuarve. Ainult Maxima vastas: meid külastab sügistalvistel argipäevadel ligikaudu 5000 ostjat, kusjuures Maxima ostujuhid suurt ostutiheduse kasvu ei märka, küll aga suureneb (ilmselt maarahva arvelt) ostude hulk nädalavahetustel 25–30 protsenti.

Pärnu Rimi teatas, et kõige rohkem oste sooritatakse argipäeviti kella 17–18 vahel, mis viitab tööpäeva lõpetanute poeskäimisele, samuti suureneb Rimis ostjate arv nädalavahetustel veerandi võrra.

Ostuarvudest hoidudes vastas Selvergi, kuid tegi seda nii, et annab ülevaate klientide ostuharjumustest ja võib-olla mõjust kesklinna Port Arturi toidupoele.

“Mai Selver asub elurajoonis ja kooli vahetus läheduses,” kirjutas Selveri avalike suhete juht Annika Vilu. “Sellesse kauplusesse jagub kliente kogu päeva ulatuses ja nii-öelda tipptunde on palju. Inimesed käivad hommikuti enne töö- ja koolipäeva hommikusööki ostmas, lõuna ajal sooja toidu või saiakeste järel ning õhtuti pärast tööpäeva lõppu kodust külmkappi täitmas. Mai elurajoonis on Selveris kõige rohkem ostjaid, aga ostukorvi keskmine maksumus jääb teistele Pärnu Selveritele alla. Kõige suurema käibega päev on reede. Kõige suuremaid oste tehakse Ülejõe ja Suurejõe Selveris, kuhu tullakse autodega. Oluline käive meie poodides tehakse tööpäevaõhtuti ja nädalavahetustel.”

Port Arturi toidupoest teatati, et nad tunnetasid näiteks kutsehariduskeskuse kadumist vanalinnast, kuid aastate lõikes pole nende müügihalli ostjaskond oluliselt vähenenud, kesklinna rahvas ja kaugemaltki neid külastama harjunud inimesed on truuks jäänud.

Hinnanguliselt arvatakse Port Arturi toidupoes argipäeviti sügisesel ajal käivat 3000–4000 inimest. Kauplus ei kinnitanud ega lükanud seda oletust ümber.

Nii selle teabekogumisega tänapäevases Pärnus ongi: usaldusväärset teavet pole või on see ärisaladuse looriga kaetud.