Igasugune aprillituju kaob ära. Eriti siis, kui paragrahvis näpuga järje ajamine muutub eesmärgiks omaette. Hiljuti helistas toimetusse vanem mees, kes veel polnud toibunud šokist, mille talle oli põhjustanud veterinaarkeskuse loomakaitse peaspetsialisti külaskäik. Leppisime aja kokku ja mees käis toimetuses oma murest rääkimas.
Lugu iseenesest üsna lihtne. Eakal abielupaaril on olnud elu jooksul viis koera. Praeguse, puhastverd laika said nad kingiks lapselastelt, et vanadel oleks elus hing, kellega tegelda. Pildilt vastu vaatav noor, elurõõmus koer on pereliige.
Pool aastat elatakse Saaremaal talus ja pool aastat Pärnus kortermajas. Loom on hoolitsetud, vaktsineeritud, toidetud, mida veel tahta.
Ent 17. märtsil sadas kaela loomakaitse peaspetsialist ja lajatas protokolliga. Selles on kirjas, et loomakaitseseaduse § 9.3 alusel peab ketis olev loom saama liikuda 40 ruutmeetri ulatuses. Sama seaduse § 11.1 ütleb, et üle 20 kilogrammi kaaluva koera puhul peab olema väliaedik suurusega 4,5 ruutmeetrit.
1. aprilliks anti koeraomanikele valida, kas 4,5ruutmeetrine väliaedik või 40 ruutmeetrit liikumisruumi. Vastasel juhul tuleb maksta sunniraha 3000 krooni.
Paragrahvi kummardava ametniku oli kohale toonud kellegi kaebus, sest osa ajast veedab koer paela otsas rõdul. Paelaga sellepärast, et teist koera nähes üle rõdupiirde ei hüppaks ja endale viga ei teeks, selgitas peremees.
Loomakaitsjat, kes rõdult tuppa tulnud ja külalist sõbralikult nuhutavast laikast hirmunult eemale tõmbus, koeraomaniku selgitused ei huvitanud. Oled loomapiinaja ja kõik. Sõna kasvas sõnast tulise tülini, mispeale loomakaitse peaspetsialist kutsunud vanahärrale politsei. (Siinkohal jooksis mul juhe kokku: kuidas saab keegi ametnik mulle mu omas kodus politsei kutsuda?) Õnneks osutusid politseinikud arusaajaks ning nägid, et põhjust väljakutseks polnud. Mees isegi möönis, et läks ägedaks, kuna ametnik ei soovinud teda ära kuulata, vaid ajas oma.
Pärnumaa veterinaarkeskuse peaspetsialistil jäigi vist mõistusega kuulmata, et laikaga käiakse vähemalt kolm tundi päevas väljas ja osa ajast on koer toaski.
Vana mees laiutas toimetuses käsi: mida teha? Kuna kortermaja elanikul ei ole kuidagi võimalik täita loomakaitsja ettekirjutust, jäi sõelale vähe valikuid, needki kesised. Kas lasta laika kastreerida, et koer oleks rahulikum ega kipuks hüppama? Loomaarst laitis selle mõtte maha: tema käsi tõukoera puhul operatsiooniks ei tõuse. Omalt poolt aga lisas, et kuna tegemist on jahikoeraga, leiaks talle kindlasti ostja. Teisalt, kuidas sa ikka lapselaste kingituse ja lemmiku võõrale maha müüd?
Võib-olla aitaks rõdu kõrgemaks ehitamine? Äkki saavad lapsed koera enda juurde Tallinna võtta? Mai algul minnakse niikuinii Saaremaale ja tagasi linna tullakse alles sügisel. Vana inimene oli täiesti nõutu.
”Isegi Venemaal julgeolekus räägiti minuga viisakamalt kui see ametnik,“ ütles punavõimu represseeritud mees.
Mis edasi saab, ei tea. Küll julgen öelda, et kirjeldatud juhul on loomakaitsja raisanud kõvasti auru vile peale. Loomapiinajad ei käi lemmikuga kolm tundi päevas jalutamas ega hellita oma neljajalgset sõpra. Tegelike väärkohtlejateni paraku sageli ei jõuta või saabutakse siis, kui on juba hilja. Paragrahv paragrahviks, aga inimest ja koera peab samuti nägema.