Ho-ho, sünge talent tuli koju

Foto: Andres G. Adamson

Kindlasti mäletate inimsööja Ellotškat Ilfi ja Petrovi romaanist “12 tooli”. Tegu oli nigelas korteris säravast maailmast unistava neiuga, kes kõik oma jutud sai räägitud 30 sõnaga ja kelle abikaasa isand Štšukin pidi elu eest rabama, et õrnem pool endale midagi ilusat ja läikivat muretseda võiks.

Läinud nädalal kuulutati lõppenuks kaks aastat väldanud projekt “Talendid koju!”, millega noori ja haritud eestlasi, kes väljamaal end teostavad ja eluks nii vajalikke mündikesi teenivad, kodumaale naasma kutsuti. Kodumaa kutsele vastas 27 inimest. Pole just palju.

Kampaaniast kokkuvõtteid tegeval arutelul osalenud “Talendid koju!” üks vedureid president Toomas Hendrik Ilves ei hoidnud tagasi kibedaid mõtteid. “Kui mujalt tulijate suhtes domineerivad negatiivsed hoiakud, siis miks peaks keegi tulema tagasi,” lausus ta.

Negatiivsust on kunagi samasuguse talendina naasnud Ilves omalgi nahal tundnud. “Riigi teine inimene ütles, et see on täiesti läbi kukkunud kampaania. On väga raske edasi minna, kui valitseb selline suhtumine,” sõnas Ilves.

Riigi teine inimene on muidugi riigikogu esimees Ene Ergma, kes aastakese eest teatas, et ei pea “Talendid koju!” õnnestunuks, pigem loosunglikuks. Ergma tunnistas küll muret, mida riigikogus ja meediaski tuntakse eestlaste võõrsile töölemineku pärast, kuid küsis seejärel retooriliselt, kas see on tingimata halb.

Suuremaid ja väiksemaid talente on Eestisse tagasi tulnud rohkem kui eelmainitud 27 registreeritut, paraku, nagu selgus Postimehe kogutud kogemustest, ei tunne nad end siin eriti oodatuna.

Mõni näide. “Kohe lennujaamas sain bussijuhi käest sõimata, miks ma bussipiletit ette ei ostnud ja kas ma ei näe, et buss on täis.”

“Esimestel kuudel sain korduvalt pahandada kojamehe käest, kellele hommikul sõbralikult ja naeratades “Jõudu tööle!” soovisin.”

“Esimese asjana sain kaks korda suvepealinnas peksa. Täiesti kohutav ja politseid ei ole.”

Tõepoolest, miks Eestisse tagasi tulla, kui kohe saad bussijuhilt sõimata, kojamehe käest pahandada ja kaks korda Pärnus kolakat?

Bussijuhid, kojamehed ja Pärnu pätid on kahtlemata hea ettevalmistusega psühholoogias ja sotsiaalteadustes ning suudavad koju jõudnud talente eksimatult kohalikest eristada, suunates jämedused just neile. Kodumaale jäänud peavad aga peenikest naeru: “At sulle, põdurale! Oli siis vaja sinna väljamaale suure papi järele joosta?”

Retoorikast, millest “Talendid koju!” kampaania lõpupoole tiine oli, jääb mulje, nagu oleksidki kodumaale naasnud insener Štšukini ja siia jäänud Ellotška moodi. Vastastikune mõistmine justkui puuduks sootuks ja kohalik saab hakkama 30 sõna ja teoga, millest igaühe eesmärk on tulijat solvata.

Tavalises, projektidest ja kampaaniatest eemale jäävas Eesti elus pole see õnneks kaugeltki nii must-valge. Mõistlik mees või naine võetakse hästi vastu, olenemata sellest, kas ta tuleb Londonist või Loksalt. End ilmatargaks pidavat pseudotalenti pekstakse seevastu isegi kirikus nagu poisikest.