Kommentaar: Kirgede maharahunemine Lähis-Idas

Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu üksi sõtta ei kipu. Foto: Reuters

Paistab, et tõesti, sest 15. oktoobri hilisõhtul Iisraeli parlamendis toimunud hääletus iseenda laialisaatmiseks ehk valimiste korraldamiseks 22. jaanuaril 2013 loob olukorra, kus tegutseb vaid Benjamin Netanyahu valitsus. Ja langetada üksi Iraanile kallalemineku otsus – sellest on vahutatud viimased kaks aastat – ei tule kõne alla.

Viidatud vaht oli selge ülemängimine, mida lubas mullune seis Ühendriikides, kus võimas Iisraeli lobi ja raha tagasid jõupoliitikale 407 kongresmeni hääled 435st. Nüüdseks on araabia maailm ehk pisikese Iisraeli ümbrus tundmatuseni muutunud ja seda vastupidi kõikidele lootustele ja ettekujutustele.

Viimaseks tõrvatilgaks Iisraeli karikas said 4.–5. oktoobri sündmused Jordaanias ehk viimase naabri juures, kellele Iisrael võis veel loota. Nimelt määrasid selle riigi Muslimivennad reedeks, 5. oktoobriks suure väljaastumise poliitiliste reformide nõudmiseks. Peamine: peaminister ja valitsus olgu allutatud valitavale parlamendile. Kuningas Abdallah tegi ennetava käigu, saatis 4. oktoobril parlamendi laiali ja määras valimised jaanuariks. Kavandatud suurväljaastumine (Jordaania viimaste aastate suurim) ikkagi toimus. Enamgi: Muslimivennad kuulutasid, et boikotivad järgmisi valimisi, kuna laialisaadetud parlament saaks kokkutulnult vajalikud reformid ära teha!? Eks ole, Muslimivennad dikteerivad poliitikat!

Et toimuva taust oleks selge, meenutagem, et aastast 2007 Gaza sektorit kontrolliv Hamas on Muslimivendade haruorganisatsioon. Egiptuses on augustist peale, kui Egiptuse armee ladvik kõrvetas end Iisraeli osalusega operatsioonis Siinail ja pidi selle tulemusena alluma president Mohammed Mursile, täielik Muslimivendade võim. Ja nood tungivad peale kogu piirkonnas. Mäletatavasti oli Tuneesia esimene riik, kus toimus revolutsioon ja pärast seda esimesed vabad valimised, mis andsid võimu sealsetele Muslimivendadele.

Egiptuses valimised alles kestsid (novembrist 2011 juunini 2012), kui Tuneesias toimus 24. veebruaril esimene Süüria sõprade rühma kogunemine, arutamaks Süüria opositsiooni toetamist. Kohal olid 70 riigi (praegu osaleb seal riike juba üle 100) esindajad eesotsas USA riigisekretäri Hillary Clintoniga, ent organiseerija oli ikkagi uus jõud Araabia maade poliitikas: Muslimivennad. Nemad aga soovivad eeskätt oma Süüria vennaskonna võitu (too üritas seda veel 1982. aastal, kuid pidi alla vanduma Süüria praeguse diktaatori isa kamandatud vägedele).

Et rohkem mitte osaleda Muslimivendade korraldatud üritustel, viidi Süüria sõprade kohtumised üle Türgimaale. Türklastega ühenduses aga ei maksa unustada, et sealne võimupartei, mis araabia revolutsioonide haripunktil valimistel juunis 2011 tagas endale absoluutse ülekaalu parlamendis, on ju islamipartei, mille eelkäija 1997. aastal võimult kõrvaldati. Türgi ilmaliku armee ja mõistagi USA survel.

Partei jätkas tegutsemist uue nime all ja tema liider, praegune peaminister Recep Tayyip Erdogan sattus kõigepealt vanglasse süüdistatuna äärmuspropagandas. Aga kuna partei võitis valimised, tuli mees vangikongist otse peaministri kohale. Muidugi pole keegi neid asju unustanud, kuid pole raske olnud märgata, et Türgi praegune valitsus talus rahulikult kõiki Pariisi ja Berliini vimkasid, et Türgit Euroopa Liidust eemal hoida.

Niipea kui puhkes araabia kevad, hakkas Türgi kohe piirkonna tegijaks number 1 ja püüab selleks jääda. Siit laiutamine Türgi–Süüria piiril, millest vaevalt üle minnakse, aga mis lubab Türgil näidata end peajõuna Süüria kriisi lahendamises.

Selles viimasena mainitus on Türgile hakanud konkurentsi pakkuma Egiptus ja selle president Mursi, kelle sõnavõtt blokiväliste riikide nõupidamisel oli Süüria suhtes märksa teravam kui see, mida endale toona lubas Erdogan. Nagu viidatud, loodab Egiptuse ladvik oma mõttekaaslaste võidule Süürias. Türklastel on oma favoriidid ja USA-l ning eurooplastel omad. Iisraeli otsusest pole raske mõista, et nemad tahavad selgust enda juures alles pärast USA (uue?) presidendi ametisseasumist. USA valimisgraafik on silme ees palestiinlastelgi, kes oma põhisõnumi ÜRO peaassambleele ja julgeolekunõukogule on otsustanud esitada pärast 6. novembrit ehk siis, kui USA presidendi suhtes on selgus majas.

Kui nüüd Iraani pärast kaugemale ette vaadata, peaksid seal mais toimuma presidendivalimised, millel praegune kurja juur Mahmoud Ahmadinejad enam kandideerida ei saa. Nii et ehk ei tule seda sõda üldse?