Öeldakse, et kolm on kohtu seadus. Kõigepealt lugesin Aino Lepa raamatust ”Vabaduse hinnaks on elu“ (Tartu, Hotpress, 2008), et 19. juulil 1941 astus Audrus hävituspataljoniga lahingusse 70meheline metsavendade rühm kolonel Viktor Koerni juhtimisel (lk 272). Nojah, anname andeks, sest nii suure materjalihulga läbitöötamisel võib mõni detail vahest ebatäpseks jääda.
Järgmine oli Jüri Kindeli raamat ”Vana mesipuu saladus. Metsavenna päevik“ (Tartu, Hotpress, 2008), kus on terve peatükk Audru lahingust (lk 42-45). Seal on Koern jällegi lahingut juhatamas. Raamatu selle peatüki kohta võiks resümeerida, et õiged on seal kuupäevad ja kohanimed, aga muu on materjal, mille kogumisega said kuulsaks Jakob Hurt ja Matthias Johann Eisen.
Kolmandaks lugesin Pärnu linna ja maakonna õpilaste kodu-uurimistööde VI kogumiku uurimusest ”Audru valla mälestuskivid“, et Viktor Koern võttis Omakaitse kompanii juhtimise üle ja asus ahelikku, kus ta langes (lk 382).
Mis siin siis valet on, et see paberit kulutama ajab? Selgituseks tuleb veidi ajas tagasi minna. Kui sakslased 8. juulil 1941 Pärnusse saabusid, oli olukord juriidiliselt järgmine. 1940. aastal oli Nõukogude Liit Eesti okupeerinud. Eesti ei olnud Saksamaaga sõjas, ümberpöördult, viimati mainituga olime 1939. aastal sõlminud mittekallaletungi lepingu. Seega olid Saksa sõdurid Eesti pinnal sõbraliku võimu sõjavägi, kellega koos tegutseti ühise vaenlase vastu.
Eesti seaduste järgi kuulus sõjategevuse piirkonnas kõrgeim võim, kaasa arvatud tsiviilalal, piirkonnas opereeriva sõjaväeüksuse kõrgemale ülemale. 8. juuli õhtuks loodud Omakaitse juhiks sai teatavasti kolonel Viktor-Johannes Koern. Tema oli kohustatud seda võimu kasutama seni, kuni mõni kõrgem võim ei olnud teinud muid korraldusi.
Eesti valitsuse volinikuna võttis Koern oma kätte kogu tsiviilaparaadi ülemjuhtimise ja andis määrusi, aga see ei ole selle loo teema.
19. juuli hommikul kutsuti kolonel Koern, linnapea, vandeadvokaat Arthur Peetre ja politseiülem August Markson Ortskomandanturi. Linna komandant kapten dr Floto teatas, et Lõuna-Eesti on Saksa sõjajõudude tegevuspiirkond ja Genfi konventsiooni kohaselt kuulub kõrgeim tsiviilvõim seetõttu ainuüksi Wehrmachti juhtkonnale ja seepärast ei või viimasena nimetatu taluda, et tema kõrval tegutseb teine kõrgem võim, olgu siis sõbraliku rahva valitsus või volinik. Tõenäoliselt toimus see jutuajamine hommikul kell kaheksa.
Kolonel Koern läks tagasi Omakaitse staapi, kutsus abi kapten Heinrich-August Kubu oma kabinetti, viskas mütsi ja vöörihma revolvriga põrandale ning vandus: ”Kõik on p….s!“
Võimekas kolonel, kes 1936-1939 juhtis 1. jalaväerügementi Narvas ja seejärel 1939-1940 Rakvere-Narva kaitseringkonda ehk kõige olulisemat tõket võimalikule agressioonile, oli ilmselt sügavalt solvunud ehk nagu väidab E. Martinson ”upsakas kolonel Viktor Koern“. (”Elukutse – reetmine“, Tallinn, Eesti Raamat, 1970, lk 43.)
Peale selle oli ta tark mees, kes oskas pääseda NKVD haardest, peites end Pärnus lihttöölise maski taha. 1940. aasta oktoobris oli major Johan Jako, kes hakkas looma Eestis OSOAVIAHIMi (ALMAVÜ), üritanud sokutada kolonel Koerni Pärnumaa sõjalise instruktori ametikohale, kuid leitnant Edgar Kostabi vastuseisu tõttu see ei õnnestunud. (”Sortside saladused I“ I. Tungal, 1993, lk 54.)
Nüüd tuleb pöörduda tagasi 18. juulisse, mil sakslased jätsid keskpäeval maha Lihula ja alustasid taandumist. Sama päeva õhtul saadeti Lihulast teele 40meheline luurerühm ülesandega jõuda välja Audru silla juurde, kus neil tuli oodata 4. ja 7. Tallinna hävituspataljoni järelejõudmist hävituspataljonide operatiivgrupi ülema piirivalvealampolkovnik Grigori Okajevi juhtimisel.
Audru sillani jõudis luurerühm 19. juuli öösel kell 2.30. Luurerühmal oli ülesanne teha luuret Pärnuni. Mootorratturist luuraja käiski Vana-Pärnuni kedagi märkamata. Audrus asunud Omakaitse meestest valverühm pages jalgratastel linna juba keskööl.
Sel ajal polnud sakslased enam pealetungijad, vaid kaitsjad ja nende kaitseliini tehtud sissemurret saadeti öösel kella kolme paiku riivistama 291. jalaväediviisi 505. jalaväerügemendi 10. kompanii kahe 20millimeetrise õhutõrjekahuriga.
Kolonel Koern omalt poolt saatis välja 17mehelise löögirühma Omakaitse mehi ohvitseri asetäitja Juko-Johannes Karjeli juhtimisel, mis kella neljaks jõudis Maidla taluni. Samal ajal oli õhkkond Pärnus närviline: Ortskomandantur pakkis juba asju Pärnust pagemiseks ja Lõuna-Eesti valdadesse läkitati abipalveid meeskondade Pärnusse saatmiseks.
Mõlema poole kirjapanekud Audru lahingust sisaldavad palju folkloori. Kõige täpsemini kirjeldab Audru lahingut seersant August Hendrikson, kes Vabadussõjas oli Pärnus ehitatud soomusauto Vanapagan juht. (Ajaleht Uus Elu 1942 augustis, nr-d 94 ja 95.)
19. juulil umbes kell 8.30 kutsuti kõik kohalviibinud omakaitsemehed staabiruumi, kus kolonel Koern andis umbkaudse ülevaate olukorrast, joonistades pliiatsiga seinale isegi skeemi. Kolonel käskis kõigil olla häirevalmis ja ütles, et läheb isiklikult luurele.
Seejärel sõidutas Hendrikson Koerni seersant M. Pärnpuu ja omakaitselase A. Alakuga Kuldlõvi kõrtsi juurde, kus sakslaste autod olid puude alla varjunud. Valitses vaikus, kumbki pool ei tulistanud, sõdurid lamasid maanteekraavides.
Kõigepealt jõudis Audrusse 4. hävituspataljon. See juhtus umbes kella 9-10 ajal, nagu mäletas leitnant Edgar Kostabi. (”Sortside saladused I“, lk 11.) Seepeale avasid sakslased kahuritule ja hargnesid kahele poole maanteed ning asusid rünnakule Audru silla suunas.
Kolonel Koern märkas, et paremal tiival avanesid soodsad haaramisvõimalused, kutsus kaasa oma saatjad ja nendega liitus veel mõni Saksa sõdur. Audru jõe paremal kaldal, jõepoolse kallakuga kesapõllul sõnnikuhunnikute vahel toimus vastastikune laskmine üle jõe. Seal said kuuli pähe kolonel Koern ja üks sakslasest sõdur.
Kirjapanekud kolonel Koerni Audru lahingu juhtimisest on puhas rahvaluule ehk halvale sündmusele parema näo andmine. Koloneli ülesande määrab kõige paremini selle aukraadi slaavipärane vaste – polkovnik ja lätikeelne pulkvedis, see tähendab polgu ehk rügemendi juhtimine, mitte eesliinil laskurite rivis üle jõe elavmärkide küttimine, milleni Koerni viis sakslaste tekitatud meelehärm. Lahingu raskust kandnud sakslasi juhiti Kuldlõvi juurest.
Eestlaste poolel langes ainsana kolonel Viktor Koern. Aino Lepa raamatus mainitud Jaan Hanson (1864-1941) sai 19. juulil surma terroriohvrina. Liiva küla Kuuse talu 77aastast peremeest on raske kujutleda püssimeeste ridades. (M. Laar, J. Tross ”Punane terror“, Stockholm, Välis-Eesti-EMP, 1996.) Samas veel nimetatud Lihula tuletõrjuja Arvo Säde oli Audru lahingu ajaks juba kaks päeva surnud. (“Pro patria 1940-1945”, Tartu, 1998, lk 208.)
Sakslastest langesid 505. rügemendi 9. kompaniist jefreitor, 10. kompaniist kaks jefreitorit ja kaks laskurit, jalaväe 365. reservpataljonist veel üks jefreitor, seega kokku kuus sõdurit, kes maeti Käreda talu põllule, kuhu 1941. aasta 28. augustiks sängitati 37 põhiliselt 504. ja 505. rügemendi sõjameest, kes 1943. aastal maeti ümber Pärnu kangelaskalmistule.
Audru lahingu kohta leiab andmeid koguteosest ”Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas“ V (Stockholm, EMP, 1957) ja Herbert Lindmäe raamatust ”Suvesõda Pärnumaal 1941“ (Tartu, 2006), kuhu need on rohke lisamaterjaliga ümber kirjutatud.
Moraal oleks, et mälestusteraamatutesse võib kirja panna kõike, mida arvatakse teadvat, aga uurimuste puhul tuleb siiski lehitseda kõiki algallikaid.