Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/10/25/1390682t1he55d.jpg)
Las Vegasest sütikuga maailma alternatiivroki skeene eliidi sekka lennutatud the Killers on alates nende esimesest albumist olnud täis vastuolusid ja paradokse. Nende viimane album „Battle Born“ ei ole erand.
Mormooni peres üles kasvanud solist Brandon Flowers on tõenäoliselt üks kummalisema taustaga rokkstaare. Regulaarselt ajakirjade ihaldusväärseimate meeste list’is figureeriv Flowers oleks kui paigutatud valesse sotsiaalsesse ja ajaloolisse konteksti.
„Battle Born“ kõlab sarnaselt suurema osaga nende varasemast loomingust, nagu pärineks see mõnikümmend aastat liiga hilja sündinud meeste sulest. Nagu Bruce Springsteeni ja Meat Loafi kauamängivad, on „Battle Born“ mõeldud tarvitamiseks punase Ford Mustangiga keset Nevada kõrbe kiirteel kihutades.
Kõigi patuste ja paheliste pealinna Las Vegase keskmes Battle Borni nimelises stuudios kirja pandud album kõlab kui U2-sarnaste staadioniroki dinosauruste viimane hingetõmme ja püüe rokkmuusikat õigele teele juhatada. „Battle Born“ on aus ja sünge, ent mitte kriitiline. Pigem õhkub albumist muu kõrval mõistvat lootusetust ühiskonna pahelisuse suhtes. Lõppude lõpuks on kõigil veidi viltu kiskunud elusaatustel oma lugu.
Albumi avalugu „Flesh and Bone“ kihutab metsiku hobusena kohalt, valmistades kuulaja ette veidi melanhoolseks ja nostalgiliseks teekonnaks mööda preeriaid ja tasandikke.
Albumi suurima kõlaga hitid „The Way It Was“ ja „Miss Atomic Bomb“ õigustavad täielikult laulutunde, mida Flowers albumi lindistamise ajal võttis, sidudes täiuslikult 80ndate sündihelid ja staadionirokilikult võimsa vokaali.
Singlina välja lastud klassikaline eepiline rokklugu „Runaways“ on tõenäoliselt plaadi parim pala, väärides kohta The Killersi suurimate hittide hulgas.
„Battle Born“ on grandioosne ja võimas, keerukas nii muusikaliselt kui lüüriliselt. Hoolimata teatavast süngusest, on see täis usku ja lootust nii inimühiskonna kui bändi enda tuleviku osas.
See on samm lähemale selle kauaoodatud Suure Ameerika Hiti kirjutamisele, mille koht Bruce Springsteeni viimaste hümni staatusesse tõusnud singlite ilmumisest alates senini tühjana on seisnud.