Priit Perens: Me tahaksime, et kliendid teeksid nii laenamisel kui investeerimisel tarku otsuseid.

Swedbanki Eesti peadirektori Priit Perensi hinnangul on Pärnu ja Narva küll võrdlemisi omanäolised, kuid Eesti kolmandast tõmbekeskusest rääkides suhteliselt võrdsed. Foto: Urmas Luik

Swedbanki Eesti peadirektor Priit Perens soovitab igaühel koguda kolme–nelja kuu elamisraha, et töö kaotamise korral hakkama saada. Korjates raha mõne suurema asja ostmiseks, ei tasu investeerides samuti väga riskida.

Aastatel 2008–2011 võttis Swedbank Pärnumaal kodu 36 inimeselt. Kes jäi tööta, kelle sissetulek langes järsult, sest ta ei saanud enam näiteks müügipreemiaid. “Põhiline viga oli, et eeldati sissetuleku vähemalt samaks jäämist,” ütleb Perens ja kutsub üles valusatest kogemustest õppima.

Mäletan ühest kristluse ajaloo raamatust, et üle viieprotsendist intressi peetakse liigkasuvõtmiseks. Hiljuti oli ajakirjanduses uudis, et Euroopa Keskpanga andmetel on lühiajaliste laenude intress Eestis 23,57 ja Soomes 3,76 protsenti. Kuidas te Eesti ja Soome nii suurt erinevust kommenteerite? Miks on Eestis televiisori ostmiseks või vannitoa remondiks kallim raha laenata kui Soomes?

Kui võtame nendest numbritest välja kaks SMS-firmat, millel on pangalitsents, siis kukkus see intress vist 7,5 protsendi peale. Erinevus Soomega ei ole nii suur, aga ta peegeldab meie natuke erinevat keskkonda.

Soome ühiskond, inimeste sissetulekud ja – veel olulisem – turvavõrgustik on Eestiga võrreldes hoopis midagi muud. Eestis pole inimesel sellist turvavõrgustikku nagu Soomes või Rootsis, kui ta näiteks töö kaotab.

Kui meil inimene, kes arvestab, et tema sissetulek pigem kasvab või vähemalt on järgmised kümme kuni 15 aastat sama, tööta jääb, siis suure tõenäosusega tema sissetulek järsult kukub. Soomes-Rootsis jätkub samasugune sissetulek üsna pikalt.

Kogu sotsiaalne turvavõrgustik on hoopis paremini arenenud kui meil. See loob keskmisele inimesele turvalisema keskkonna.

Mainisite kristlust. Intressiga rahalaenamine oli kristlastele keelatud, kui ma ei eksi, siis 17. sajandini. Ka kahvliga söömine oli kristlastele kuni 17. sajandini keelatud.

Nüüdisajal määrab raha hinna turg ning intress sõltub nõudmise ja pakkumise vahekorrast. SMS-laenu intress on nii kõrge seetõttu, et hetkel, mil inimene võtab SMS-laenu, ei ole ta turul. Ta ei näe teisi pakkujaid, ta näeb ainult ühte. Seetõttu saab SMS-firma talt emotsiooni ajel rohkem raha võtta.

Võtame konkreetse näite: tudeng soovib 500 eurot maksvat arvutit osta ja suudab iga kuu tagasi maksta 50 eurot. Portaalis Minuraha.ee avaldatud tabel kubiseb mõistetest “väikelaen”, “arvelduskrediit”, “arvelduslaen” ja isegi “Freestyle”. Tehke palun lihtsate sõnadega selgeks, millised pangatooted mille tarvis on, sest tavaliselt oskab laenaja ainult intressimäärale tähelepanu pöörata.

Kõige tähtsam on ikka see, et kõigepealt saadakse raha ja pärast makstakse tagasi. Rahalaenamise eest võetakse intressi.

Põhimõtteliselt on kaks struktuuri, millest üks on enamasti väikelaen, aga võib ka “järelmaksu” nimetuse all olla. Väikelaen hakkab amortiseeruma, see tähendab, et toimub laenu põhiosa tagasimakse väikestes summades.

Teine variant on arvelduskrediit. Selle tagasimaksmist reguleerib inimene ise. Ta võib valida, kas maksab kogu kasutatud raha tagasi perioodi lõpus või tasahaaval perioodi jooksul. Põhiline erinevus ongi laenu põhiosa tagasimaksmise tingimustes.

Inimesele on olulised kaks asja: kui suur on kuumakse ja kui palju ta on maksnud intressi mingi perioodi jooksul nii protsendina kui absoluutselt. Intressi protsenti vaadates saab ta pakkumised võrreldavaks viia ja absoluutset summat vaadates saab ta aru, kui palju ta tegelikult laenu abil midagi ostes rohkem maksab. Selle teadmise alusel saab valida, kas maksta 500 eurot kohe ära või leppida sellega, et arvuti on kokkuvõttes näiteks 40 euro võrra kallim.

Euroopa tarbijakrediidi direktiivi kohaselt peavad kõik pangad andma igasuguse laenuga kaasa tutvustava lehe, kus on kirjas kogu kulu, mis laenuvõtmisega kaasneb. Kui inimene sellest aru ei saa, saab ta kontorist nõu küsida. Pangakontor ongi muutunud rohkem nõuande- kui maksete tegemise kohaks.

Kui teha otsus vaid Minuraha.ee tabelis toodud hindade järgi, siis päris kindlalt ikka ei tea, mida saad. Sa pead kohapeale minema, lugema läbi tutvustava materjali ja küsima, mis mõne asja finantseerimiseks kõige paremini sobib.

Äkki on selleks hoopis liising? Kui me räägime näiteks kasutatud autost, mida müüakse 8000 euroga, peaks pangalt küsima, kas kasulikum on võtta väikelaenu või auto liisida. Peaks vaatama detaile. Näiteks: mis on kogukulu asja juures, kas tahad autot kohe omale saada, tuleb see kallim või odavam? Arvestama peab ka lisakuludega: näiteks auto ümberregistreerimine, liisingu puhul kasko.

Kui suur peaks olema töötaja sissetulek, et tulla pangast 35 000 – 50 000 eurot maksva korteri ostmiseks laenu küsima? Selline on praegu vanades majades asuvate Pärnu kolmetoaliste korterite hind.

Ligi 1000 eurot pere kohta.

Kui mitmelt inimeselt Pärnumaal Swedbank aastatel 2008–2011 kodu ära võttis? Millised olid nende vead oma laenuvõime hindamisel?

36 inimeselt. Kes jäi tööta, kelle sissetulek järsult langes. Paljud elasid müügipreemiatest, mis kadusid, ja seetõttu kukkus suur osa igapäevasest sissetulekust ära.

Kolmas seltskond olid kinnisvaraspekulandid. Neist 36st osa lõpetas eraisiku pankrotiga.

Põhiline viga oli, et eeldati sissetuleku vähemalt samaks jäämist. Aga me keegi ei suutnud ette näha sellist majanduslangust, mis oli kombinatsioon Eesti kinnisvaramulli lõhkemisest ja rahvusvahelisest finantskriisist. Ei saa kedagi süüdistada, et ta oli rumal. Selles olukorras oli põhjust uskuda, et sissetulek jääb vähemalt samaks.

Pangad nõuavad korterilaenu andmisel 10–20 protsendi suurust omafinantseeringut. Kas selline omafinantseeringu määr võib olla põhjuseks, miks noored korteri ostmise asemel järjest enam selle üürimist eelistavad?

Üürimise põhjused võivad olla väga erinevad. Aastatel 2006–2007 olid kõigi ootused kinnisvara suhtes sellised, et “ma parem maksan, hambad ristis, pangalaenu tagasi, samal ajal minu korteri väärtus kasvab. Kui vaja, müün korteri maha ja ostan suurema”.

Võeti julgemalt laenu, vanemate ja vanavanemate korterid pandi lisatagatiseks ja arvestati ennekõike kinnisvara hinna tõusuga. Omafinantseeringu nõue oli madalam, mis võimaldas otsust lihtsamini teha. Põhimõtteliselt oli võimalik ka omafinantseeringu osa laenata.

Praegu ei oodata mingit dramaatilist kinnisvara hindade tõusu. Mul on valida, kas üürida või maksta pangalaenu. Nüüd tuleb mängu see, kas mul omafinantseeringuks raha on.

See, et me nõuame kõrgemat omafinantseeringut kui enne, on mõlemale poolele oluline. Tüüpiline põhjus, mis viis lootusetu olukorrani, oli see, et peale sissetuleku languse kukkus ilma piisava omafinantseeringuta ostetud korteri müügihind alla laenu jääkväärtuse.

Tulemus on see, et inimesed on oma korterites kinni. Vahetaks küll väiksema vastu, aga ei saa olukorrast miinusega välja tulla: müüd korteri maha, aga laenu makstud ei saa. Seetõttu on omafinantseerimine turvapadi nii pangale kui vara ostjale.

Oli ridamisi probleemseid juhtumeid. Näiteks taheti vahetada väiksem korter suurema vastu ja väiksemat korterit kohe müüa ei õnnestunud, inimesed aga olid võimelised kahe korteri eest intressi maksma. Siis tuli majanduslangus, omafinantseeringut eriti polnud ja korteri hind langes alla laenujäägi. Tulemus oli, et inimesed sattusid hätta.

Uue vara puhul on Swedbanki miinimumomafinantseeringu nõue praegu kümme protsenti, me tahaksime näha vähemalt 20protsendist omafinantseeringut.

Elame keskkonnas, kus kinnisvara hinnad on äsja kukkunud 50 protsenti.

Kuidas te soovitate inimestel raha koguda? Tähtajalisel hoiusel olevat summat sööb inflatsioon, aktsiate väärtus võib nii tõusta kui langeda.

Eks ta keeruline ole. Baasintress on praegu nullilähedane, samal ajal oli eurotsooni inflatsioon septembris 2,7 protsenti. See tähendab, et hind, millega pank raha paigutada saab, on nullilähedane, seetõttu on deposiidi intress suhteliselt madal.

Eurotsooni põhjapoolse piirkonna pankadel on raha küll, lõunas aga on raskusi. Ent ka tugevate euroriikide pangad ei usalda üksteist ja hoiavad oma raha Euroopa Keskpangas.

Euribor, mis peaks olema see intressimäär, millega pangad üksteisele raha pakuvad, ei näita sellepärast tegelikult midagi. Suur osa Swedbanki likviidsetest eurodest asub samuti Euroopa Keskpangas.

Säästma asudes peaks ennekõike mõtlema, kui palju ollakse valmis riskima ja milleks raha kogutakse. Igaühel meist võiks olla igapäevaste kulude katmiseks kolme–nelja kuu varu. Kui kaotate töö, saate nii kolm–neli kuud hakkama. See võiks olla hoiusel, sest varuraha võib kohe vaja minna.

Kogudes raha auto ostmiseks, liisingu või korteri sissemakseks, ei tasu sellega samuti väga riskida. Kasiinosse sellega ei lähe. Ilmselt on siingi variant seesama deposiit, küsimus on muidugi, mis inflatsioon aja jooksul rahaga teeb. Aga praegu on see ainuke, mis kindlasti ei kaota oma nominaalväärtusest, teiste variantide puhul võib nii võita kui kaotada.

Kui investeerida pikaajaliselt (pensioniks, laste koolipanekuks), tasub kaaluda fonde, mitte aktsiaid ise osta. Aga see on koht, kus kutsuks panka, et spetsialistid saaksid nõu anda.

Pärnumaa kaarti ja Swedbanki rahaautomaatide asukohti võrreldes on näha, et Lääne-Pärnumaal, näiteks Tõstamaal ja Varblas, pole ühtegi rahaautomaati. Miks?

Vaatame, kui palju ja milliseid pangatoiminguid mingis piirkonnas tehakse. Vastavalt toimingute arvule me kas siis jätame, avame või sulgeme automaadi.

Inimeste pangakäitumine on viimasel ajal oluliselt muutunud. Pangakontori olemasolu ei ole enam nii oluline, sest pangateenused on liikunud internetti.

Meil on peale rahaautomaatide pangabuss, mis toob sularaha kohale kohtadesse, kus kontorit või automaati pole, keskeltläbi kaks korda kuus. See peaks hädavajaduse rahuldama. 99 protsenti muudest pangateenustest on kättesaadavad internetist.

Kauplustes ja tanklates on üldjuhul kaardiga maksmise võimalus.

Kui king ikka sularaha suhtes väga pigistab, reguleerime koostöös valdadega pangabussi graafikut.

Swedbanki kontoreid on Pärnumaal ainult Pärnus. Kilingi-Nõmme kant käib pangakontoris Abja-Paluojal. Miks sellesse alla 2000 elanikuga linna pangakontor alles jäeti, ent tunduvalt suurematest Pärnumaa piirkondlikest keskustest likvideeriti?

Kes ja mida mingis kontoris tegi või teeb, ei oska öelda. Teiseks sõltuvad asjad bussiühendusest. Kui inimesed käivad Pärnus tööl, saavad nad siin pangakontorit külastada. Kõik otsused põhinevad ikka arvutustel.

Kas Ärma talu mängib ka mingit rolli?

Poliitikat ei maksa meie otsuste puhul otsida. Abja-Paluojal töötatakse vähendatud graafiku alusel, kolm korda nädalas.

Alati on kaks poolt. Inimesed ei lähe regioonist ära seetõttu, et seal pole panka, vaid pank läheb regioonist ära seetõttu, et seal on inimesi vähe.

Millises suunas pangandus areneb? Millal ma saan Eesti toidukauplustes mobiiltelefoniga sisseoste teha?

Pangandus liigub kahes suunas. Üks pool on mobiiltelefonid ja muu elektrooniline pangandus. Kindlasti kasvab elektroonilise panganduse osa veel. Peaaegu kõike on juba võimalik internetipangas teha.

Mobiilipanga kasutus on järsult kasvanud. Praegu on meil umbes 70 000 mobiilipanga klienti ja seal tehakse rohkem ülekandeid kui kontorites kokku. Mobiilipank areneb kindlasti kiiresti.

Toidupoodides sõltub mobiilipanganduse areng eri rakendustest. Praegu tõmbad pangakaardi terminalist läbi, aga mobiiliga peaksid ikka midagi lisaks tegema. Pole jõutud selleni, et lähed mobiiliga kassast mööda ja kõik. Rakendused pole praegu veel nii mugavad, aga me jõuame sinna pigem varem kui hiljem.

Kuid ma ei taha öelda, et pank muutub ainult elektrooniliseks. Jääb alles ka kontor kui nõustamiskeskus. Kontorisse tullakse küsima, kellele väikelaen ja kellele Freestyle. Kontor jääb personaalse vestluse kohaks, kus inimkeeli suheldakse.

Swedbanki kliendina meeldib mulle, et ma saan Läti, Leedu ja Rootsi rahaautomaatidest teenustasuta raha välja võtta. Aga kui ma käiksin sageli Soomes, mis panka te mulle siis soovitaksite?

Meil on küll filiaal Soomes, aga pangaautomaate ei ole. Minu teada on Soomes pangaautomaatidest raha väljavõtmise tasu ühtlustatud, nii et pole mingit vahet, millise panga automaadist te raha võtate. Ei oska muud soovitada, et kui sularaha vaja on, võtke Eestist kaasa.

Tegelikult Soomes sularaha peaaegu vaja ei olegi, kaardimakse võimalus on kõikjal.

Kambodžasse reisides avastasin, et mul pole mingit mõtet Eestis eurosid dollariteks vahetada, sest sealsetes pankades on valuutavahetus tunduvalt odavam. Miks Eesti pankade valuutavahetustasud pärast euro tulekut nii kõrgele tõusid?

Ostu-müügikursid ei ole pankades kõige laiema ostu-müügihinna vahega, kui võrrelda neid näiteks Tallinna lennujaamas asuva valuutavahetuskontoriga. Koos euro tulekuga kadus ära ligi 75 protsenti valuutavahetajate rahavahetustulust. Praegu on tegemist kontorites hoitava mugavusteenusega. Aga ei tahaks nõustuda, et me oleme siin maailma kallimad, oleme täitsa Euroopa keskmiste kursivahedega.

Minu krediitkaardi kehtivusaeg lõppes ja pank pikendas seda automaatselt. Üllatusega avastasin, et Visa kaardi asemel oli mulle tehtud MasterCard. Miks pank kliendi nõusolekut küsimata kaardiorganisatsiooni muudab?

Vahetame Visa MasterCardi vastu. Tegemist on täpselt samadel tingimustel krediitkaardiga. Eestis on võimalik kõikides kohtades, kus Visaga maksta saab, ka MasterCardiga tasuda.

Kuna kaarditingimused on täpselt samad ja kliendile midagi ei muutu, oleme läinud seda teed, et vahetame kaardi automaatselt MasterCardi vastu. Kui klient soovib tingimata Visat, väljastame talle selle.

Kas teie hinnangul võib Pärnut Eesti kolmandaks tõmbekeskuseks pidada? Millised on linna tugevused ja nõrkused, mida võiks senisest teistmoodi teha?

Kui rääkida kolmandast tõmbekeskusest, siis Narva ja Pärnu on suhteliselt võrdsed. Narva pigem oma tööstustaustaga, olles piirilinn. Pärnu on tuntud kui suvepealinn, samal ajal on siin kergetööstust. Mõlemad on väga omanäolised linnad, väga raske on neid võrrelda.

Tõmbekeskus tähendab seda, et inimesed tahavad sinna minna. Minnakse töö ja elukeskkonna pärast. Pärnu pluss on väga meeldiv elukeskkond, aga kas sellest inimeste liikumiseks piisab? Määravad on töökohad. Kui Pärnu on võimeline looma töökohti, on ta selgelt tõmbekeskus. Kui tööd ei ole, siis ei ole.

Pärnus on turismi- ja kergetööstus hästi arenenud. Üht-teist on täitsa olemas, aga küsimus on: kas saaks rohkem teha?

Ainsa Eesti pangana on Swedbank asutanud sõltumatute praktiliste nõuannete jagamiseks eraisikute rahaasjade teabekeskuse. Kuivõrd te nende tegevusega arvestate, millist praktilist kasu on ta Swedbank Eestile andnud?

Jah, me arvestame nende tegevusega. Nemad meie tegevusega ei pea arvestama. Nad on oma arvamustes sõltumatud.

See võimaldab neil teha uurimusi tarbija finantskäitumise kohta ja tulemusi objektiivselt välja öelda. Ka siis, kui see meile ei meeldi. Meie saame sealt infot selle kohta, mis klientidele ei meeldi, ja seda praktikas muuta.

Teabekeskuse põhiline eesmärk on kliendi harimine, elementaarne finantsharidus. Samad küsimused: “Millal hoiustada? Kus on seda mõistlik teha? Kuidas on seda mõistlik teha?”

Keskus tehti finantskriisi ajal selleks, et meil oleks erapooletu nõuandekeskus, mida kliendid võiksid usaldada rohkem kui panka. Kui meie midagi ütleme, mõeldakse, et “te müüte oma äri”. Eraisikute teabekeskus astub kliendi poolel.

Meid huvitab targem, mitte rumalam klient. Kui kliendil on probleem, on see lõppkokkuvõttes ka panga probleem. Me tahaksime, et kliendid teeksid tarku otsuseid nii laenamisel kui investeerimisel.