Berliini sügis ja sügis Berliinis a. D. 2012

Saksa riigipäevahoone on sageli lausa kohustuslik külastusobjekt, eriti, kui tegemist on erineva tasandi poliitikute või ajakirjanike gruppidega. Tavakülastajate lubamine võimukeskusesse käib elava järjekorra alusel. Foto: Peeter Järvelaid

Berliinil on olnud palju keerulisi aegu ja nii on suurtes põlengutes läinud kaduma Berliini linna sünnitunnistused. Kuid ajaloolased on kokku leppinud, et toetudes esimesele Berliini-Cöllni mainimisele ajalooürikutes, on linna sünniajaks kokkuleppeliselt loetud aastat 1237, seega täitub linnal tänavu 775 aastat.

Berliin tähistab sünnipäeva

Kui ajaloolased on otsinud vanu kaarte-plaane, kus selle Spree-äärse kaksiklinna plaan näha oleks, siis üks esimesi (kui mitte päris esimene) ja väga ilus linnaplaan pärineb 1652. aastast. Seega on siiski säilinud kunagise kaksiklinna plaan, kus Spree mõlemal kaldal, praeguse raekoja (Nikolaiviertel) lähedal asuski Berliini linna algus. Kui 20. sajandi teisel poolel oli Berliin samuti kaheks jagatud ja pooled ideoloogiliselt omavahel võistlema pandud, siis selle jaotuse järgi asus vanim Berliin-Cölln Ida-Berliini poolel.

Praeguseks on Berliin juba üle kahe aastakümne olnud kivist müürita linn ja omaaegset kaksiklinna kui ehk Berliini saatuse ettemäärajat ei tasu väga meenutadagi, kui just kohalikud ei tuletaks meelde, et kivimüüre on sageli kergem lammutada kui neid müüre, mis on inimeste peas.

Kel silma 20. sajandi kahe maailma elulaadi erisuste suhtes, leiab Berliinis jälgi ühest või teisest elulaadist nüüdki. Need erisused ongi inimeste peas asuvad müürid, mis ühe põlvkonnaga kaduda ei taha.

2012 on Berliini südalinna tehtud atraktiivsed roosad putkad-punktid, külalised ja linnaelanikud saavad liikuda vanima Berliini alal ja neile jutustatakse keskaja linnast, mida ajalugu pole meie kaasaegsetele enamikus säästnud.

Berliin kui hilise arenguga linn

Berliinil on olnud probleeme enesemääratlusega ja seda isegi alates 1990. aastatest, kui mujalt maailmast siia tulnud järsku kuulutasid, et Berliin on jälle saanud metropoliks, ja teda hakati võrdlema Londoni, Pariisi ja New Yorgiga. Berliinist nendesse metropolidesse jõudnutele tundus, et Berliin on teistsugune. Samuti tekkis kahtlus, ega väljast tulnute poolt Berliini metropoliks kuulutamine olnud enneaegne ja nagu avansiks antud.

Berliini elanikud on nüüd leidnud veidi rahu ja tunnistavad, et Berliin ongi omasuguste seas veidi teistsugune linn, aga see ei sega tal olla metropol. Berliinlased on oma linna nimetanud hilise arengu või isegi väikse arengupeetusega linnaks, mis päris kaua ootas oma aega, et leida energia, mis ta suurlinnaks tegi.

Kui esimest korda mainitakse kirjalikes ürikutes linna Spree ääres juba aastal 1237, siis väidetavalt alles 18. sajandil saab rääkida selle kaubalinna õitseajast. Sõjad käisid ajaloos üle teistestki linnadest, aga Berliin oli vahel kohe väga viletsas seisus.

Kui 1648 lõppes kolmekümneaastane sõda kuulsa Vestfaali rahuga, oli kaksiklinn Berliin-Cölln pärast katkuepideemiat maatasa tehtud, linna oli jäänud umbes 6000 elanikku, samal ajal oli Londoni elanike arv 60 korda suurem ja Pariisis oli peaaegu pool miljonit elanikku, kus kuningas Ludwig XIV lasi bulvareid rajada ja pani tänavate äärde valgustuseks lambid.

Kui Pariisi ülikool kogus juba 1200. aastal täie hooga Euroopas kuulsust, siis Berliin jõudis 17. sajandil alles gümnaasiumi rajamiseni kloostri juures (Grauen Kloster). Ülikooli loomist Berliini tuli oodata 19. sajandi esimese kümnendi lõpuaastani.

Kuigi Euroopat läbiv postitee Pariisist üle Preisimaa pealinna Königsbergi ja Riia viis huvilised alates 18. sajandist Vene impeeriumi uhkesse pealinna St. Peterburgi, polnud omamoodi vahejaamal Berliinil sellel teel pikka aega sama rengujõudu kui ülejäänud Euroopal. 1847. aastal kirjutas Vene aadlimehest kirjanik Ivan Turgenev: ”Mis sa sellest linnast (Berliinist) ikka kirjutad, kus ärgatakse kell 6, süüakse lõunat kell 2 ja kus veel enne hanesid juba magama minnakse ...“

Pariisi ja Peterburi eluga harjunud Turgenevile võis Preisimaa pealinna taolise Berliini eluga harjumine tõesti vaevaline olla. Kuid ilmselt oli see silmapaistvalt eurooplaselt ka kirjanduslik liialdus. Aga eks osalt olnud sel arvamusel tõsi taga, sest Berliini tähetund polnud veel tulnud.

Berliini ajaloo murdepunkt

Berliinil tuli oma aega oodata veel kaks aastakümmet (ehk üks inimpõlv) ja alles siis, kui sündima hakkas Saksa Reich (keisririik), st aastani 1871, oli Berliini ajalooline võimalus lõpuks saabunud. Saksa ühisriik tekkis Saksa-Prantsuse sõja järel, kus kaotajana sõjast väljunud Prantsusmaa pidi alates 1871. aastast uuele ühinenud riigile reparatsioone maksma.

Kuna riik vajas uusi sümboleid, oli prantslastelt saadud sõjahüvitis kohe hea alus, et hakata kiiresti Reich’i pealinna mahukaid esindushooneid ehitama. Võidujoovastus ja rahvusriigi loomise uhkus olid sedavõrd tugevad, et just sel ajal ei koonerdatud Berliini esindushoonetesse investeerimisel.

Midagi analoogset püüdsid teha Berliini arendamisel Hitler ja tema abiline Albert Speer ning siis tuli juba oodata 1990ndate vaimustust, kui Berliin muutus vähemalt selle Berliini müüri alt vabaks saanud alal Euroopa suurimaks ehitusplatsiks. Järsku jäi investeerimine väiksemaks ja 21. sajandil liigub Berliinis kõik juba tempos, mis miljonilinnale on oma loomuliku suurusega võimetekohane.

Berliinile oli 1871 murdekoht linna ajaloos: temast sai Euroopa suuremaid tööstuslinnu. Berliini territooriumi suurendati ümberkaudsete asunduste liitmisega ja nii võis juba 25 aasta pärast rääkida linna rahvastiku ennekuulmatust kasvust. Linna elanike arv kahekordistus ja Berliinis elas 19. sajandi lõpus 1,6 miljonit inimest. Berliinist sai tõmbekeskus ida poolt tulnutele. Seetõttu voolab tema elanike soontes suurel hulgal verd, mida näiteks natsiideoloogid kuigi väärtuslikuks ei pidanud, aga just need elanikud on andnud oma ande ja jõu, et Berliinil oleks väärikas koht ajaloos.

Saksamaa ühendamine võttis aega ja saksa rahvuse sünd on näide sellest, mida eestlased 19. sajandi keskpaigast oma haritlaste eestvõttel hakkasid järele aimama. Omaette naljakas, et meie haritlased tõlkisid saksa rahvalaule eesti keelde, korraldasid laulupidusid ja muid rahvusliku alatooniga ettevõtmisi, aga niimoodi, saksa laulud eesti keeles suus, hakkas Eesti rahvas oma riiki igatsema, kuni esimese maailmasõja ajal kokkukukkunud impeeriumide varemetel saimegi oma riigi loomise võimaluse.

Berliinis tasub igal juhul tähelepanelikult ringi vaadata ja mõelda meie kuulsa koolipapa Treffneri ütlusele, et ta käib Tartus ”saksa seltsis vene keeles eesti asja ajamas“.

Pealinna kohale on Berliinil alati konkurente olnud ja oma koha kättevõitmine pole kunagi libedalt läinud. Nii olid 1871 Berliinile tõsiselt võetavad konkurendid Aachen, Frankfurt Maini ääres ja Erfurt. Berliin saavutas poliitilise võidu ja hiljem on ikka olnud üks lisaargument, et Berliin on juba riigi pealinn olnud.

Berliinil pole olnud kerge oma positsiooni hoida, sest aastal 1991 ei tahtnud teise ilmasõja järel suhteliselt juhuslikult riigi pealinnaks saanud Bonn sugugi oma staatust loovutada. Bonn oli kujunenud eduka Saksamaa sümboliks. Meenutagem, et Bundestagis hääletamisel pooldas 338 parlamendiliiget pealinna jäämist Berliini ja 320 Bonni.